Välismaal maetud eestlaste ümbermatmisest kodumaa mulda

1311

Inimest maetakse üks kord. Sellega saabub inimese maise teekonna lõpp, mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa saama. Matmistalituse järel asetatakse hauale kivi kadunukese nimega, märgistamaks tema viimset puhkepaika, kus teda saavad mälestada omaksed ja järeltulevad põlved. Erandlikel juhtudel, eriti, kui kombekohast matmistalitust pole olnud võimalik läbi viia või kui maetu on olude sunnil sängitatud mujale kui kalmistu mulda (näiteks sõjaolukorras), on teostatud ümbermatmisi.

Põhjala kristlikus matmiskultuuris on ümbermatmisi olnud vähe ja need on olnud pigem erandlikud – ümbermatmised on toimunud kas perekonna soovil või on põhjused olnud rahvus- ja kultuuripoliitilised. Järgnevalt mõned näited ümbermatmistest, mille taga on olnud küll poliitilised taotlused, kuid mille puhul on otsustavaks saanud perekonna nõusolek.

1990. aastal tõi president Konstantin Pätsi pojapoeg Matti Päts Eesti Muinsuskaitse Seltsi kaasabil oma vanaisa säilmed Buraševost (Tveri oblast Venemaal) Eestisse ja säilmed maeti ümber Pätsi rahulasse Tallinna Metsakalmistul. Tegemist oli nii perekondliku kui poliitilise huviga. Pärast Eesti taasiseseisvumist on ümber maetud mitmed tuntud poliitikud: Jüri Uluots Kirblasse, August Rei, Aleksander Warma ja Tõnis Kint Metsakalmistule.

Kõik neli esindasid Eesti Vabariigi riiklikku järjepidevust ja peamiselt seepärast oli ümbermatmiste üheks korraldajaks Riigikantselei. Ühtlasi võttis Eesti Vabariik sellise tegevusega vastutuse ja kohustuse nende haudade korrashoiu eest. Rootsist Stockholmi Lõuna Metsakalmistult maeti Viljandi Vanale kalmistule ümber kirjanik, kirikuõpetaja ja poliitik Jaan Lattik. Tema ümbermatmist korraldasid Jaan Lattiku Selts ja Eesti Haridus- ja Teadusministeerium Kanadas elava vanema poja toetusel. Teadlased Oskar Loorits ja Andrus Saareste on viidud Uppsalast Eestisse.

Siin tuleb rõhutada – kõigi eelnimetatud isikute säilmete ümbermatmine on toimunud kooskõlas perekondadega. Ümbermatmisi saadab sageli poliitiline või avalik üldhuvi, kuid ümbermatmise küsimused on alati väga tundlikud ja eriti nende isikute puhul, kellel pole elavaid omakseid või sugulasi. 1946. aastal tõi nõukogude võim poliitilistel eesmärkidel Kroonlinna kalmistult ära Lydia Koidula põrmu ning see sängitati mulda Tallinna. Koidula abikaasa ja tema noorelt surnud lapse säilmed seevastu jäeti mingil põhjusel Kroonlinna.

Täna on päevakorral Marie Underi, Artur Adsoni (Underi abikaasa), Berta Underi (Underi õde) ja Hedda Hakkeri (Underi noorem tütar) säilmete Eestisse ümbermatmise küsimus. Berta suri 1974. aastal, Artur 1977, Marie 1980 ja Hedda 1988. Ümber soovitakse matta kõik neli, kuna nad puhkavad praeguses matmiskohas Stockholmi Lõuna Metsakalmistul kahel kõrvuti asuval hauaplatsil. Marie Underi vanem tütar Dagmar Stock on koos oma abikaasaga maetud Saksamaale. Nii Dagmaril kui Heddal ei olnud järeltulijaid.

Kas Marie Under soovis, et võiks puhata kodumaa mullas? Võibolla tõesti, seda soovis kindlasti suurem osa põgenejatest, aga enne taasiseseisvumist oli võimalus Eestisse maetud saada enam-vähem võimatu. Sirje Kiin viitab 03.06.2015 Postimehe artiklis Marie Underi luuleridadele, millest õhkub igatsust kodumaa järele, ent niisuguseid igatsevaid mõtteid väljendas peaaegu iga välis-eesti pagulane. Igatsus Eesti järele valdas kõiki, kes olid sunnitud oma kodudest 1944. aastal ülepeakaela põgenema. Kuid kirjaniku looming ei saa olla ümbermatmise puhul ainsaks argumendiks.

Pagulasaastatel suhtles Marie Under paljude isikutega. Viimastel aastatel, kui Under vanadekodus elas, käisid teda alatihti, eriti muidugi tähtpäevadel, külastamas mitmed avaliku elu tegelased, kultuuriparnass, naisklubi liikmed ja tuttavad Mälarhöjdenist, kus Under ja Adson Stockholmis elasid. Üks tihedamaid külastajaid oli Helmi Rajamaa, kes suhtles poetessiga läbi aegade väga palju – nad olid Mälarhöjdenis naabrid juba põgenemise algaastatel.

Rajamaa on oma mälestuspäevikutes „Paguluse sirvilaudu I ja II, päevikumärkmeid aastatest 1950-1980 ja 1981-1990“ kirjutanud külaskäikudest Underi juurde ning kirjeldanud detailselt tema tervislikku seisundit ja meeleolu, eriti Underi viimastel eluaastatel. Päevikute järgi ei ole Helmi ja Marie mitte ühelgi korral arutanud, kuhu Marie matta. Kuna Artur oli surnud kolm aastat varem ja maetud Berta kõrvale, siis võib eeldada, et mingit küsimust Marie matmispaiga ega matmisviisi osas ei olnud. Ju oli iseenesestmõistetav, et ta pidi jääma oma abikaasa ja õe kõrvale. Marie Under sai kogemata tuhastatud, teised maeti kirstus.

Kui hilisem võimalik ümbermatmine olekski olnud päevakorras, siis oleks Rajamaa seda teemat kindlasti kajastanud oma päevikutes või Teataja kirjastatud vihikus „Marie Under inimesena“, kus ta Marie Underist kirjutab. Ehk oleks Under sellisel juhul soovinud tuhastamistki? Samuti tekib küsimus, millest tuleneb soov tema ümbermatmiseks praegu, 25 aastat pärast Eesti taasiseseisvumist? Eesti Vabariigile 100. aasta sünnipäevaks rootsieestlaste poolt kodumaale tehtava kingitusena leiduks vast mõni sobilikum idee, kui säilmete üleandmine. Marie Underi ümbermatmise küsimust arutati Eesti Kultuuri Koondises ka 1990ndatel, kuid toona otsustati seda mitte teha.

Kui ümbermatmist siiski soovitakse ja selleks on tõsised põhjused või lihtsalt laiem avalik huvi, peaks ümbermatmine toimuma muuhulgas riigi või riigi poolt määratud organisatsiooni vastutusel. Peale moraalse küsimuse on ju ümbermatmine seotud ka kuludega. Samuti peaks olema juriidiliselt põhjalikult tuvastatud ümbermatmist taotleva eraisiku või organisatsiooni volitus ümbermatmise korraldamiseks.

Meie hinnangul luuakse Marie Underi Eestisse ümbermatmise puhul pretsedent. Iga ümbermatmise juhtumit peab eraldi kaaluma, aga kuidas käituda, kui järgmiseks tahetaks ümber matta ka näiteks Noor-Eesti liikmed Gustav Suits ja Johannes Aavik, kirjanikud August Mälk ja Karl Ristikivi, heliloojad Juhan Aavik ja Eduard Tubin, kunstnik Endel Kõks, teadlased Aadu Lüüs ja Armin Tuulse, peapiiskopid Johan Kõpp, Johannes Oskar Lauri ja Konrad Veem, metropoliit Aleksander, riigitegelane Timotheus Grünthal, Vabadusristi kavalerid, soomepoisid, jne jne? Võõrsile on maetud suur osa Eesti riigi ja kultuuri edendajaid peaaegu ärkamisajast tänapäevani. Kas ei oleks sel juhul vajadust riikliku, läbimõeldud programmi järele?

Elame üha enam globaliseeruvas maailmas ning eestlasi on maetud kalmistutele üle terve maailma –August Gailit on maetud Örebrosse, Henrik Visnapuu New Yorki. Marie Underi viimne puhkepaik asub kenal Stockholmi Lõuna Metsakalmistul, mis kuulub UNESCO maailmapärandi nimekirja. Eesti rahva saatus on juba kord selline, et meid on üle maailma laiali pillutatud. Kui aga hauad on hooldatud ja kalmistutele ligipääs tagatud, siis peavad ümbermatmiseks olema äärmiselt mõjuvad põhjused. Alternatiivina võib püstitada austuse märgiks mälestusmärke. Austust avaldada, monumente ja mälestusmärke saab üles panna igale poole, ilma, et selleks oleks vaja säilmeid ümber matta.

Küllap on Eesti riik võimeline vastutama eestlaste haudade säilitamise eest, ükskõik, kas need asuvad kodumaal või võõrsil. Riigi seisukohast oleks sündsusetu ja ehk isegi võimatu hakata kõiki võõrsile maetud tütreid ja poegi Eestisse tooma. Ei ole usutav, et riigil oleks soovi matta Pariisi Père-Lachaise kuulsuste kalmistult Eestisse ümber meie läbi aegade võib-olla et kõige tuntuma kunstniku Eduard Wiiralti säilmed.

Miks on siis ikkagi Eesti Kultuuri Koondis uuesti tõstatanud Marie Underi ümbermatmise küsimuse? Kas on hauaplatsi hooldamiseks lihtsalt jaks otsas? Kas arvatakse, et Stockholmi eestlaste elu ei ole enam küllalt elujõuline, et kultuuripärandit väärikalt hooldada?

Teeme ettepaneku, et Eesti riik Kultuuriministeeriumi ja Eesti saatkonna Stockholmis kaudu, koostöös kohaliku eestlaskonna esindajatega (näiteks Rootsi Eestlaste Liit, Eesti Kultuuri Koondis ja Rootsi EELK kogudus) võiksid moodustada töörühma ja rahaliste vahenditega fondi, kes määrab, milliste eesti päritoluga isikute hauad on riiklikult ja kultuurilooliselt tähtsad ning aitab korraldada nende hoolduse ja haldamise.

Jüri-Karl Seim