Kati Lindström 2020 aasta Antarktika ekspeditsioonist

193

9. septembril kell 18 toimub sügishooaja esimene Eesti Teadusliku Seltsi Rootsis ettekandeõhtu.  KTH teadur Kati Lindström peab ettekande teemal “Kultuuripärand ‘viimasel puutumatu keskkonnaga’ mandril – kellele ja milleks? 2020. aasta Antarktika ekspeditsiooni pilgu läbi.’’ Osaleda saab kas füüsiliselt Stockholmi Eesti Maja 5. korrusel Viru ruumides või virtuaalselt Zoomi vahendusel. Zoomi lingi saamiseks kirjutage teaduslikselts@gmail.com.

Dr. Kati Lindström on teadur Rootsi Kuningliku Tehnikaülikooli (Kungliga Tekniska Högskolan) tehnika-, teadus- ja keskkonnaajaloo osakonnas ning Tallinna Ülikooli Keskkonnaajaloo Keskuses. Tema teadustöö keskmes on küsimus kohtade ja maastike väärtusest: miks otsustatakse kaitsta teatud paiku, looduskeskkondi ja liike ning miks teised jäetakse kaitseta? Lindström on õppinud ja töötanud erinevates teadusasutustes Jaapanis ning Eestis, mistõttu ka tema teadustöö keskkonna väärtustamisest katab erinevaid geograafilisi piirkondi. Siia mahuvad projektid kultuuripärandist ja keskkonnakaitse poliitika etableerumisest Antarktikas, erinevate pärandiliikide ja kogukonna suhe Jaapanis, tuumajaamade kohavalik, eesti keskkonnaliikumiste ajalugu ja Külma Sõja aegne militaarmaastike kujunemine Balti mere rannikul. Lindström on Eesti Teaduste Akadeemia Polaaruuringute Komisjoni liige, Eesti ICOMOSi (International Council on Monuments and Sites) liige, ICOMOSi Rahvusvahelise Polaarpärandi Komitee ekspertliige, Eesti Keskkonnaajaloo Keskuse asutajaliige ja juhatuse liige aastatel 2011-2020, Euroopa Keskkonnaajaloo Assotsiatsiooni Balti regiooni esindaja ja juhatuse liige aastatel 2017-2021ning Balti Keskkonnahumanitaaria võrgustiku BALTEHUMS asutaja ning koordinaator.

Antarktikast räägitakse tihti kui viimasest puutumatu keskkonnaga kontinendist, ometi on mandril lisaks kümnetele teadusjaamadele veel rohkelt kultuuripärandiobjekte. Antarktika mandrit valitsetakse Anatrktika lepingu režiimi alusel ning ehkki see seab esikohale looduskeskkonna kaitsmise ja teadustöö, näeb see ette ka olemasolevate ajalooliste objektide säilitamise. Hetkel on kaitsealuste objektide nimekirjas 96 paika, mille seas on suuremaid ekspeditsioonihütte nagu Nordenskjöldi ekspeditsiooni talvejaam Snow HIlli saarel või Scotti Discovery Hut, külmale kontinendile elu jätnud inimeste haudu, aga ka sümbolobjekte nagu Lenini ja Arturo Prati büstid või mälestustahvel USA tuumajaamale. Ent see pole veel kõik: ehkki implitsiitselt on kaitse all kõik ajaloolised objektid, mis on pärit varasemast kui 1957. aastast, puudub ametlikust nimekirjast suurem osa varase hülge- ja vaalaküttimisega seotud paikadest ning Antarktika kõige arvukamaid arhitektuuriobjekte – hädaohuks mõeldud varjualuseid – on kaitse all vaid näputäis. Eesti on Antarktika lepingu vaatlejaliige, kuid ühtegi pärandobjekti meil hetkel nimekirjas ei ole. Rootsi aga on täisliige ning kaitstud pärandi nimekirja kuuluvad kõik kolm Nordenskjöldi 1901-1903 aasta ekspeditsiooniga seotud hoonet. Aga kuidas kohad kaitse alla võetakse? Kes otsustab, mida ja kuidas peaks kaitsma? Miks peaks üldse puutumata looduse mandril kultuuripärandit kaitsma? Eriti kui viimane koosneb peamiselt ühekordselt kasutatavast, äraviskamisele mõeldud prügist. Mis saab Antarktika kultuuripärandist siis, kui kliima soojeneb?  Käesolev ettekanne läheneb neile küsimustele 2020 aastal toimunud Rootsi-Argentiina ühise Antarktika ekspeditsiooni CHAQ2020 kogemuse kaudu. CHAQ 2020, milles osales ka tänane ettekandja, eesmärgiks oli dokumenteerida Rootsi kultuuripärandit Antarktikas, teha pakilisemaid parandustöid ning uurida, mis saab sellest pärandist, kui Antarktika edasi soojeneb. Ekspeditsioonist lähemalt võib lugeda meltinghistory.org.

Helena Faust
ETSRi sekretär