Traditsioon süüdata mere ääres lõkked augustikuu viimase laupäeva päikeseloojangul sai alguse 1992. aastal Eesti ja Soome rannikul. Tänaseks on muinastulede öö tähistamise komme levinud pea kõikidesse Läänemere riikidesse. Mere ääres lõkete süütamisega soovitakse tuletada kõigile meelde, et meie ühine meri vajab hoidmist.
Idee tähistada muinastulede ööd ka Stockholmis tuli REL Stockholmi osakonna uuel esimehel Kadri Algpeusil. Muinastulede süütamiseks sobiva koha otsingud viisid meid Lõuna-Djurgårdenile, Manilla neemele, meie enda – eestlaste ja eestirootslaste Vabaduse värava juurde.
Kui monumendi Vabaduse läte Norrmalmstorgil püstitas 1994.a. Stockholmi linn Balti riikide vabadusvõitluse sümboliseerimiseks, siis Vabaduse värava Djurgårdenil tegid samal aastal eestlased ja eestirootslased tänuks Rootsi rahvale, kes neid vabadusse vastu võtsid 1944.
Laupäev, 27. august oli erakordselt soe ja vaikne augustiõhtu. Mälestussamba äärde pärnapuude alla oli kogunenud ligi 70 inimest. Osad istusid Eesti Majast kaasa toodud klapptoolidel, teised oma piknikutekkidel, suur osa seisis püsti. Päikeseloojangul süüdati kolmes tulekorvis väikesed lõkked.
Kuna enamus kohalolijatest olid Vabaduse värava juures esimest korda, siis peatusime avakõnes pikemalt selle monumendi loomise ja avamisloo juures. Meenutasime monumendi skulptorit Mati Varikut ja projektijuhti Kalle Onnot ning neid 3 500 inimest ja 50 ühingut, kes monumendi tegemiseks raha annetasid. Meenutasime ka monumendi pidulikku avamist 7. oktoobril 1994 ja Rootsi kuninga Carl XVI Gustafi sõnu avamisel: “Meenutagu Vabaduse värav Eesti rahva julget võitlust demokraatia ja õigluse eest ning olgu see monument tunnistuseks meie kahe rahva lähedusest.”
Õnnelikud on need paadipõgenikud ja nende järeltulijad, kes said osa Eesti taasiseseisvumisest ja said sõita oma sünnimaale üle vaba Läänemere. See mis on täna meile iseenesest mõistetav, oli 25 aastat tagasi unistus. Eesti Vabariigi aastapäev ja taasiseseisvuspäev ongi olulised just selleks, et saaksime kokku ja üheskoos rõõmustada selle üle, et meie esivanemate unistused on teoks saanud.
Nii me laulsimegi sellel muinastulede ööl laule vabadusest, kodumaa igatsusest ja Läänemerest. Tantsisime tulede ümber labajalga ja keerutasime suveöösse armunutena mõne valsi. Rääkisime ka mõned lood, kus me olime ja mida tegime 20. augustil 1991.
Eestlaste hulgas olid ka Leedu Seltsi esindajad koos külalise Žygimantas Pavilionisega hilisõhtust piknikku pidamas. Nad imestasid eestlaste aktiivsuse ja lauluarmastuse üle.
Soovime tänada kõiki, kes muinastulede öö tähistamisele tulid ja selle meeldejääva õhtu korraldamisele kaasa aitasid!
Eraldi soovime tänada pillimehi – Taavi Kaaman (kitarr), Marie Vaadre (viiul), Tuulikki Bartosik (akordion), Karl Leopold Bartosik (ukulele), Tony Andersson (saksofon), Anna Hoffstedt (tšello), Agneta Marklinger (viiul).
Muinastulede öö sügava mõtte avab väga hästi Birgitta Bröcki Muinastulede öö loits.
Põle Muinastuli, põle!
Põle puhtamale Läänemerele.
Põle selle elujõulistele rannaküladele ja saartele.
Põle Läänemere kultuuri mineviku ja tuleviku rikkusele.
Põle ajaloolisele ühtekuuluvusele
ning vastutusele Läänemere tuleviku eest!
Sellest saab kindlasti üks uus tore traditsioon!
Foto: Allar Viljaste
SIRLE SÖÖT
Rootsi Eestlaste Liidu esimees
es.an1732207072retse1732207072egire1732207072vs@to1732207072os.el1732207072ris1732207072
Vabaduse väravale on kirjutatud kuldsete tähtedega:
EESTLASTE JA EESTIROOTSLASTE TÄNU ROOTSI RAHVALE ANNO 1994
TULIME VÄIKESTES PAATIDES ÜLE MERE PAKKU TERRORI JA DIKTATUURI EEST. MEID JÕUDIS KOHALE KOLMKÜMMEND TUHAT MEEST, NAIST JA LAST – TÖÖLISI, KALUREID, TALUPOEGI, HARITLASI… MEID KOHELDI HÄSTI, ME SAIME TÖÖD, RAJASIME KINDLUSTUNDES KODUD JA PEREKONNAD. ME EI UNUSTANUD KUNAGI MAAD, KUST OLIME SUNNITUD LAHKUMA JA ME TÖÖTASIME TA VABADUSE HEAKS.
OLGU VABADUSE VÄRAV TUNNISTAJAKS ROOTSLASTE INIMLIKKUSELE JA SALLIVUSELE NENDE SUHTES, KES OTSISID VARJUPAIKA KURJAL AJAL JA MEENUTAGU TA ÜHT RAHVAKILDU, KES SIIN LEIDIS ENDALE UUE KODU.
EESTLASED JA EESTIROOTSLASED ROOTSIS
1944-1994
