På svenska: En kväll tillägnad återbefrielsen och ett fritt Östersjön
Laupäeval, 27. augustil kell 18 oli kogunenud Stockholmis Norrmalmstorgile Vabaduse lätte monumendi juurde paarsada inimest eesti, läti ja leedu lippudega, et tähistada Balti riikide taasiseisvumise 25. aastapäeva. Oli noori, oli vanu. Oli neid, kes olid seal esimest korda, oli neid, kes olid osalenud kõikidel esmaspäevakoosolekutel 19. märtsist 1990 kuni 16. septembrini 1991.
Just 27. augustil 25 aastat tagasi taastas Rootsi diplomaatilised suhted Eesti, Läti ja Leeduga. See ajalooline sündmus oli esmaspäevaliikumise grande finale. Seda päeva olid oodanud kõik need tuhanded inimesed üle Rootsi, kes kogunesid paljudes linnades keskväljakutel ja turgudel, et näidata oma toetust ja solidaarsust Balti riikide püüdlusele taas vabaks saada. Kindlasti kandsid need kohtumised endas ka ainuvõimalust kuulda usaldusväärsetest infoallikatest uudiseid Baltikumis toimuvast. Ei olnud siis veel ei e-posti, mobiilsidet ega osatud unistadagi veel sotsiaalmeediast nagu täna on Facebook ja Twitter.
Kohtumise Norrmalmstorgil juhatas sisse 11-a. Karl Leopold Bartosik esitades viiulil suvise valsiloo. Seejärel pidas kõne Eesti suursaadik Merle Pajula. Kolmanda esinejana astus lavale Stockholmi Eesti Kooli 9. klassi õpilane Marlen Vaidla, saates ennast kitarril ja lauldes Valter Ojakääru viisi ja Leelo Tungla sõnadega laulu ”Oma laulu ei leia ma üles”. Paljudele on see laul tuntud Metsatölli esituses TV-seriaalist ”Tuulepealne maa”.
Seoses Rootsi Eestlaste Liidu kampaaniaga #STOPNORDSTREAM2 ehk peatage Nord Stream 2 gaasijuhe, kutsusime Norrmalmstorgile esinema energiajulgeoleku eksperdi Leedu Välisministeeriumist Žygimantas Pavilionise. Jagasime Norrmalmstorgi publikule neid samu infoflaiereid, mis me ka Alemedalenil kaitseminister Peter Hultqvistile ja endisele välisministrile Carl Bildtile pihku pistsime. Flaieritel on suurelt esile toodud meie sõnum- vene gaas kahjustab kliimat ja meie julgeolekut. Me soovime puhast ja turvalist Läänemerd! Pavilionis rõhutas vajadust võidelda Gazpromi domineeriva seisundi vastu ning puudutas oma kõnes põgusalt Leedu edukat alternatiivi- sõltumatust Venemaa Gazpromist- läbi vedelgaasi (LNG). Leedu LNG terminal on täielikult integreeritud Balti riikide loodusliku gaasi süsteemi ja peaks tagama 90 % Balti riikide gaasivajadusest.
Pavilionise kõne kuulasid huviga ka publikus olnud ajakirjanik Patrik Oksanen ning rootsi poliitikud Maria Weimer (L) ja Karin Karlsbro (L) ning Gunnar Hökmark (M) ja Kristoffer Tamsons (M). Võimalik, et neid oli publikus rohkemgi. Igatahes oleme liberaalide ja moderaatidega ühes paadis, nõudes valitsuselt Nord Stream 2 gaasijuhtme ehitamise takistamist ning kutsudes Gotlandi omavalitsust mõistusele, et Slite sadamat mingi hinna eest Gazpromile üürida.
Pärast poliitilist kõne esines Stockholmi Eesti Segakoor, esitades eesti keeles kõigile hingelähedased laulud ”Ta lendab mesipuu poole” ja “Mu isamaa on minu arm”.
Järgmisteks poliitilisteks sõnavõttudeks kutsusime lavale esmaspäevakoosolekute algatajad- Gunnar Hökmarki ja Håkan Holmbergi. Teatavasti oli algatajaid neli. Andres Küng lahkus meie hulgast jäädavalt 2002.a. ja Peeter Luksep alles eelmisel sügisel.
Nii Hökmark kui Holmberg rääkisid kaasahaaravalt oma kogemustest, rootsi poliitikute passiivsusest ja selektiivsest hoolivusest, Venemaa agressiivsusest, enesemääramisõigusest ja vabaduse hinnast ning sellest, kui tähtis on õppida vigadest ja osata neid ennetada. Hökmark rõhutas, et Euroopa ei tohi aktsepteerida agressiooni ühegi teise riigi suhtes! Euroopa peab ühiselt hoolitsema selle eest, et ükski riik ei saaks kasutada energiaallikaid teiste riikide survestamiseks! Seda et Gunnar Hökmark oli meie tähtapäevast ja Norrmalmstorgi kõnekoosolekust tugevalt inspireeritud, näitavad tema sissekanded blogisse http://hokmark.eu/ ja artiklid Balti riikide vabadusest, Euroopa ühtsusest ja üleskutsest peatada Nord Stream 2.
Kohtumise viimaseks kultuuriliseks etteasteks oli Vändra valss ja polkapõimik Stockholmi rahvatantsurühma Virvel esituses. Esitatud Vändra valsi olid Virveli tantsijad õppinud Gotlandil käies ühelt 1944.a. paadipõgeniku järeltulijalt, kes selle tantsu oli õppinud oma vanaemalt.
Kohtumise lõpusõnu öeldes tundsin Norrmalmstorgil valitsevat ühtsustunnet.
”Eesti, Läti ja Leedu on nüüd vabad. Nad on võrdsed ja usaldusväärsed partnerid Euroopa Liidus ja NATO-s. Heaoluriigi ülesehitamine võtab aega pärast kõiki neid stagnatsiooniaastaid Nõukogude okupatsiooni ajal. Eestlased Kanadas ja USA-s tähistavad MRP aastapäeval Musta lindi päeva. Nii ka meie ei tohiks kunagi unustada kommunismi-kuritegusid ja –ohvreid- kõiki neid, kes kaotasid oma elu vabaduse eest. Soovime, et see räpane peatükk Euroopa ajaloos eal ei korduks! Euroopa tulevik ja selle hulgas väikse Läänemere tulevik on meie kätes!”
Nende sõnadega lõppes kõnekoosolek Norrmalmstorgil. Mitmed osalejad suundusid kohe Djurgårdenile Vabaduse värava juurde muinastulede ööle, teised jäid veel omavahel vestlema.
Korraldajad tänavad kõiki, kes said tulla! Teie osavõtt, korraldajate ja esinejate panus moodustas ühistunde, mis puudutas meid kõiki!
SIRLE SÖÖT
moc.l1715232037iamg@1715232037toos.1715232037elris1715232037
Lördagen den 27 augusti kl. 18 samlades ett par hundra personer med estniska, lettiska och litauiska flaggor vid Frihetens källa på Norrmalmstorg i Stockholm för att fira 25-årsdagen av de baltiska staternas återbefrielse. Där fanns gamla, där fanns unga. Där fanns de som var där för första gången, där fanns de som deltagit i alla måndagsmöten från den 19 mars 1990 till den 16 september 1991. Det var också roligt att se svenska journalister och politiker i publiken.
Just den 27 augusti för 25 år sedan återupptogs Sveriges diplomatiska förbindelser med Estland, Lettland och Litauen. Denna historiska händelse var måndagsrörelsens grande finale. Denna dag som alla dessa tusentals människor över hela Sverige sett fram emot, de som samlats på torgen i många städer för att visa sitt stöd för och solidaritet med de baltiska staternas strävan efter att åter bli fria. Dessa möten var också den enda möjligheten för många att få nyheter om vad som pågick i Baltikum från trovärdiga källor. Då fanns ännu ingen e-post, inga mobiler eller minsta aning om dagens sociala medier som Facebook och Twitter.
På Norrmalmstorgsmötet uppträdde Estlands ambassadör Merle Pajula, huvudarrangören och ordförande för Sverigeesternas riksförbund Sirle Sööt, elvaårige Karl Leopold Bartosik, Marlen Vaidla, elev från Estniska skolan i Stockholm, Estniska kören i Stockholm och Estniska folkdanslaget Virvel. Som gäster talade energisäkerhetsexperten Žygimantas Pavilionis från Litauens utrikesdepartement, måndagsmötenas initiativtagare Gunnar Hökmark och Håkan Holmberg.[1]
Från Frihetens källa tog vi oss till Frihetens port på Södra Djurgården, Manilla holme för att fira Forneldarnas natt.
Traditionen att tända eldar vid havet i solnedgången den sista lördagen i augusti började 1992 på den estniska och finska kusten. Genom att tända eldar längs havskusten vill man påminna alla om att vårt gemensamma hav måste bevaras.
Vid solnedgången tändes brasor i tre eldkorgar. Det var en ovanligt varm och stilla augustikväll. Vi sjöng sånger om frihet, längtan till hemlandet och Östersjön. I en öppen mikrofon berättade vi om var vi befann oss och gjorde just den dagen 20 augusti 1991. Vi dansade runt eldarna och svängde förälskade i sommarnatten runt i någon vals eller två.
Då Frihetens källa på Norrmalmstorg restes av Stockholms stad 1994 för att symbolisera de baltiska ländernas frihetskamp, grundades Frihetens port på Djurgården samma år av ester och estlandssvenskar som tack till det svenska folket som tog emot dem i frihet 1944. Vi påminde om monumentets skulptör Matti Varik och projektledare Kalle Onno samt de 3 500 personer och 50 föreningar som samlade in pengar till monumentets utförande samt Sveriges kung Carl XVI Gustafs ord vid invigningen den 7 oktober 1994: “Må Frihetens port påminna om det estniska folkets modiga kamp för demokrati och rättvisa och må det vara ett bevis för närheten mellan våra två folk.”
Forneldarnas natt vid Frihetens port kommer säkert att bli en trevlig tradition!
SIRLE SÖÖT
moc.l1715232037iamg@1715232037toos.1715232037elris1715232037
Foto: Allar Viljaste
På Frihetens port står det skrivet med gyllene skrift:
ESTERNAS OCH ESTLANDSSVENSKARNAS TACK TILL DET SVENSKA FOLKET ANNO 1994
VI KOM I SMÅ BÅTAR ÖVER HAVET I FLYKT FRÅN TERROR OCH DIKTATUR. AV OSS ANLÄNDE TRETTIO TUSEN MÄN, KVINNOR OCH BARN – ARBETARE, FISKARE, BÖNDER, INTELLEKTUELLA… VI BEHANDLADES VÄL, VI FICK JOBB, SKAPADE HEM OCH FAMILJER I TRYGGHET. VI GLÖMDE ALDRIG VÅRT LAND, SOM VI HADE TVINGATS LÄMNA OCH VI ARBETADE FÖR DESS FRIHET.
MÅ FRIHETENS PORT VARA ETT BEVIS PÅ SVENSKARNAS HUMANISM OCH TOLERANS GENTEMOT DEM SOM SÖKTE EN TILLFLYKTSORT I EN GRYM TID OCH MÅ DEN PÅMINNA OM EN FOLKSPILLRA SOM HÄR FANN SIG ETT NYTT HEM.
ESTERNA OCH ESTLANDSSVENSKARNA I SVERIGE
1944-1994
[1] Som känt fanns det fyra initiativtagare. Andres Küng lämnade oss för gott 2002 och Peeter Luksep så sent som förra hösten.
