Voldemar Varik (1920-1988), viimane torupillimees vabas maailmas

2074
Torupilli-Volli 1948 Rootsis Foto Erakogu

Eestimaa on siiani elanud teadmisega, et meie viimased vanad ja traditsioonilised eesti torupilli mängijad sängitati maamulda 1960-datel aastatel. Jaan Piht Mustjalast, Peeter Sild Viljandimaalt, Aleksander Maaker Hiiumaalt. Igal torupillimehel oma lugu, omad õpetajad ja pillide saamislugu. Selsinasel 2020 aastal möödus aga kõigest 100 aastat ühe unustatud torupillimängija ja -meistri sünnist, kellest eesti rahvapilli-ajalugu veel üsna vähe teab. Voldemar Varik, Kuidu-Volli, Pilli-Volli.

Voldemar Varik sündis Mustjalas, Saaremaal 20 jaanuaril 1920 taluperemehe pojana. Poegi oli peres kokku 7, kes kõik olid suuremal või vähemal määral muusikahuvilised. Et Vollist sai pillimees, polnud sugugi pelgalt juhus, pillimäng oli Saaremaal au sees ja pilli mängisid või külalaule mõistsid pea kõik Saare poisid ning kui loodus oli kinkinud mehele hea kuulmise, rõõmsa tuju ja soodsa pärituule kuulajate ja oma perekonna toel, kasvatas Saaremaa muusikuid, kellest veel sadakond aastat hiljemgi kõneldakse legende, pajatatakse lugusid. Meie tulevaste põlvede käes on nüüd lausa rahvuslik kohus neid lugusid mäletada ja edasi pärandada, sest Eesti ajalugu, seda on meil ju ainult üks, kui meie ei mäleta, ei tee seda meie eest mitte keegi!

Pilli-Volli lugu

Voldemari isa Aado, aimates poja pillimängu-andi, müüs maha tüki metsa ja ostis Vollile akordioni, (või oli see Voldemari onu, Tallinna äri-, raha-, ja tegude mees, kes pilli kinkis). Sellest ajast oli Voldemar ja pillimäng lahutamatuteks kaaslasteks. Kõikjal, kus oli Mustjalas pidu, ei puudunud ka Volli oma pilliga, neidude südamed sulasid ja külad kaikusid. Võibolla oli saatuse tahe ka see, et Volli ema Reeda sugulane, üks hilisemaid väga kuulsaid torupillimehi Jaan Piht, kelle torupillilugusid õpitakse ning mängitakse hoolsalt praegugi, mõjutas omakorda Voldemari nõnda, et lisaks akordionile võttis Volli kätte ja õppis Jaanilt ära ka mõned torupillilood, valmistas endale kuuldude järgi ka esimese torupilli, millega esines punaväe koosseisus aega teenides juba 1940 a. Tartu garnisoni Eesti sõjaväelaste kontserdil Vanemuises. Saatuse pärituul pillutas saarlast küll ühele, küll teisele poole piiri, ent kandis Volli õnneks siiski 1941 aastal koju tagasi.

Ullo Toomi kutsel 1940-datel aastatel esines Voldemar üsna mitmel suurel laval koos teise kuulsa torupillimehe Peeter Piilpärkiga. Torupillihullus ei läinud mööda ka Voldemari vennast Arnoldist, kes valmistas samuti ise kolme bassiga torupilli ja sõitis veoauto kastis 1939 aasta augustis koos 50 saarlase ja oma torupilliga Tallinnasse, Eesti Põllumeeste Seltsi näitusele. On küll teadmata, kas torupill ka edaspidi Volli venna kaenlasse sattus või ei olnud see nakkus piisavalt mõjus.

Ajad olid ent väga-väga keerulised ning 1944 aasta veebruaris pidi Voldemar end lühiajaliselt metsas varjama, märtsis toimusid ülekuulamised ja vahistamised kõikjal Eestis. Otsekui juhuse tahtel leidis Voldemar sel ajal endale kallima Lümandast, keda ta endale kaasaks palus. Kallimal (ja tulevasel abikaasal) Maimul oli ent plaan põgeneda vabasse maailma. Reis valmistati ette ning peale kahe ööpäevast rasket paadireisi jõutigi 21 aprillil võõramaa randa. Gotlandile, sealt mandri-rootsi.

Rahutu pillimehehing ei lubanud kaua sisse elamise ja taastumise peale mõelda, nii oligi Volli juba 1945 aasta kevadel Rootsi NMKÜ korraldatud pagulaste messil kohal koos oma torupilliga kus ta esines suurepäraste muusikute, kaas-pagejate akordionisti Robert Salongi ning kuulsa Johannes Rosenstrauchi, alias Kandle-Jussiga. Messi üldjuhiks oli legendaarne Ernst Idla, keda ilmselt teavad kõik eesti võimlejad ning rahvatantsijad. Ernst mängis olulist rolli Voldemari torupilliloos, sest mõni aasta hiljem pidi Volli Idla mahitusel üles astuma koos tantsijatega 1948 aasta 26 ja 27 juunil toimunud Eesti Üldlaulupeol Rootsis, Stockholmis, Skansenis. Ilmselt on üleliigne mainida, et Voldemari pillimängu sai Rootsi kuulda ka vahepealsed Rootsis paguluses viidetud aastad.

VAATA filmi Eesti Üldlaulupeost Rootsis 1948 SIIT

Torupilli-Volli vasakul istumas murul akordioniga, torupill tema kõrval Skansenis Eesti Üldlaulupeol 1948 Foto ERM Fk 2960:7314

Et Voldemari vana pill või selle osad, millega Rootsis mängis ning mille ta ilmselt võttis kaasa kodunt Saaremaalt (kuna akordion oleks olnud paadis ilmselt liiga suur koorem), ei olnud tõenäoliselt täiuslik, või polnud pilli kott terve, valmistas Pilli-Volli endale 1948 aasta rahvapeoks uue torupilli. Variku sõnade järgi olla ta torupilli valmistanud vene saarest, rootsi vasikanahast ja varustanud šoti keelega.

Volli ise kõneles oma torupillimeisterdamisest nõnda: “Kõigepealt valmistasin hülgemao suuruse puust vormi. Siis tegin kaks vasikanahka märjaks ja panin need siis nagu kingsepp liistule. Puuosad – sõrmiline ja bass olid juba enne valmis ja ega siis polnud muud kui hakkasin puhuma. Pill ei teinud aga mingit häält – ei pidanud tuult. Lõpuks sain asjast üle nii, et määrisin naha ploomirasvaga sisse ja sellisena rändas pill ka Kanadasse.

Nüüd mängis torupill päris hästi, kuid ebameeldiv oli see, et igakord, kui esinesin, määris ploomirasv riided ära. Siis tuli appi kunstnik Aksel Tamme, kellel oli head ainet – nahatsementi. Määrisin pilli nahkosa sellega sisse. See on elastne materjal, mis ei määri, ega lase ka tuult läbi. Keelematerjaliks kasutasin üht eri sorti pilliroogu.

Nagu just äsja lugesime, viis Voldemari eluteekond ta edasi Kanadasse, kus ta maandus 29 juulil 1949. Järgnesid juhutööd ja õpingud, elukohavahetused. Voldemarist sai kõrgesti hinnatud juuksur. Ühtlasi ilmselt ainus torupillimängijast juuksur kogu maailmas.

Lugematud muusikaõhtud ja koosviibimised, tantsukursused, samuti aeglaselt kuhtuv lootus vabasse Eestisse naasta sidus väliseestlased veel tihedamalt kokku. Ja köitis kokku ka omakandi-inimesed.

Esimene saarlaste kokkutulek (Saarlaste Ühing Torontos) toimus küünlapäeval, 4. veebruaril 1955 Saarlaste Õhtu nime all. Voldemar ja tema naine Maimu olid korraldajaliikmetena kaasas, Voldemari valmistatud koduõlu joodi tilgatumaks ning Pilli-Volli muusika sai tuntuks kõigile külastajaile. Voldemar esines akordioni-orkestriga ning muidugi oma torupilliga.

Siinkohal võikski pajatama jääda kõigest sellest, mis sai edasi, mis juba kirjas ning mida juba on päritud Volli lähedastelt. Teatritükkides esinemisest, rahvatantsukursustest, lugematutest kontsertidest. Ehk saame selle looga jätkata üsna pea, sest Pilli-Volli lõbusaid tegusid ju jagus kogu tema eluea, kuni 9. märtsini 1988. Mis teeb Voldemar Varikust kõige viimase Eesti traditsioonilise torupillimängija kogu maailmas. See on ülioluline rahva- ja ka rahvuskultuuri kild. Mis kahjuks ei ole veel täielik. Sest me küll teame nüüd, kes oli Voldemar, ent puudu on palju, mille kohta ma tahan, hea lugeja, väga Sinu käest abi paluda:

  1. Kas on teada, mis sai Volli torupillist?
  2. Kas teil on isiklikke mälestusi Voldemarist – tema torupillimängust?
  3. Voldemar Variku pillimängu on filmitud; 1948 aastal Skansenis, 1955 a. esimesel saarlaste kokkutulekul J. Säägi poolt. Ning hiljem ilmselt mitmeid kordi. Kas on teada, mis on saanud filmi- või videolõikudest? Kas neid leidub Rootsi-eestlaste või Kanada-eestlaste käes?
  4. Voldemari on salvestatud magnetofonile. Kas on teada, mis on saanud salvestustest või kellel neid võiks olla?
  5. Voldemari torupill osales (küll näitleja Ferdinand Pettai “mängituna”, kes etendas Torupilli-Jussi) väliseesti mängufilmis “Tiina”. Kas kellelgi on võimalus leida fotosid või filmisalvestust võtteperioodist või koguni filmi ennast?
  6. Kas Vollil oli ka nö. õpilasi? Sest on vihjeid õige pilliroo otsimisest võimalikele uutele pillidele.

Miks on teie kõigi mälestuste otsimine ja saatmine ülioluline? Ehk mis ühes tavalises eesti torupillijorus erilist võiks olla? Torupilli-Volli on ainulaadne tüüp eesti torupillimaastikul – mitte ainult avastus, et ta oli viimane (enne suurt taas-ärkamist ja tohutut tööd sel alal Taulide pere poolt Mulgimaal), vaid ta on ka üks väheseid, kelle salvestuste olemasolul oleks võimalik jälgida õpetaja-õppija suhet, õpitud või uuesti tehtud või -taastatud torupilliviiside muutust. Sest kaudu Pilli-Volli ning tema õpetaja Jaan Pihti, Jaani õpetajate (Jaani isa, Priidik Väärti ja Veltsandi Jaani) lähevad nende päritud lugude juured kaugemale mineviku, kui me oskame ette kujutada.

Samuti on mõningal määral mälestused Volli torupilliteekonnast vastukäivad, põhjuseks võivad olla saare huumor või ümbernurgajutt ning selle mitte tabamine ajakirjanike poolt. Või siis erinevad mälestused, kustunud mälestused.

Lühidalt öeldes, see lugu on sensatsioon.

Ning nüüd loodan teie abile sentsatsiooni-karika täitmisel. Kui teil on, mida jagada ning meenutada, siis kirjutage kindlasti mulle e-posti aadressil: lauri@metsatoll.ee

Tänan kaastöö eest: Kalle Naelapea, Maimu Mölder, Viive Tork-Hiis, Ain Haas, Tiit Kao, Sirle Sööt, Elle Viira.

Peatse kirjutamiseni!

Lauri Õunapuu
taskufolklorist, torupillimees ansamblist Metsatöll

Dagens Nyheter 27.06.1948