24. veebruaril toimus Norrköpingis ülimõnus Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamine.
Rahvas oli kokku tulnud mitte ainult Norrköpingist, vaid ka Linköpingist, Nyköpingist, Valdemarsvikist ja mujalt. Ürituse korraldasid Norrköpingi Pensionäride ja Perede Ühingu ja kohaliku RELi osakonna tulihinged. Kuupäev oli juba tükk aega ette lukku pantud. Et üritus oli plaanitud koolivaheajale ja et see ajaliselt kattus Norrköpingi Eesti Vabariigi aukonsuli vastuvõtuga, seda mõistsid organiseerijad alles viimasel minutil. Vaatamata sellele, et lastega pered olid Eestis puhkamas või mägedes suustamas ja et mõned kohalikud tegijad olid aukonsuli vastuvõttul, oli külastajaid palju ja saal nii täis, et ainult mõned üksikud istekohad veel vabad olid.
Lisaks kohalikule Eesti kogukonnale oli erikutsed saanud kirikuõpetaja Ingo Tiit Jaagu ja pillimees Taavi Kaaman. Nende kohalolu ja südamlikud etteasted pakkusid kohalikule elanikkonnale suurt rõõmu.
Toitvaid kiluvõileibu oli nii mitmes variandis, et kõike ei jõudnudki proovida. Sellele lisandusid veel lahtine pirukas, kohv ja maitsev kohupiimakook. Lihtsate vahenditega oli korraldatud üritus, mis sisaldas tõsiseid mõtteterasid, muusikat, südamest naeru ja mõnusat ühislaulu. Ühtekuuluvustunne, uhkus ja rõõm saalis oli lausa käegakatsutav.
Nagu ikka, peeti sünnipäevapeol ka kõne. Sellel korral oli kõne selline:
„Mul on väga hea meel teid kõiki täna siin näha. Mul on hea meel, et me koos vabariigi aastapäeva tähistame. Koos tähistamine on midagi erilist. Me oleme juba aastakümneid siin niimoodi koos käinud. Nii vabariigi aastapäevadel kui ka teistel üritustel. On tore, et nii mitmed on tulnud nii kaugelt just sellepärast, et see meie kooskäimine nii tähtis on.
Täpselt aasta aega tagasi olime ka siin tähistamas. See aasta, mis nüüd on möödunud, on olnud suur ja tähtis juubeliaasta. Ja vaadates tagasi võib kindlalt öelda, et see läinud aasta on olnud fantastiline! Mulle, kes ma olen sündinud ja kasvanud väljapool Eestit, on see iseenesestmõistetav, kui aktiivne ja organiseeritud on väliseestlus. Aga ka mind hämmastas see ülemaailmne tulihingeline kaasalöömine EV100 juubeli tähistamistel. Kõik need aktused, kontserdid, peod, näitused — neid üritusi on olnud sadu ja sadu. Ja neid on olnud ka väljapool Eestit. Need, kellel on olemas arvutis või telefonis Facebook, teavad, et seal saab jälgida inimesi, organisatsioone ja üritusi ja näha kõiki neid uudiseid, mida nad internetti postitavad. Ma jälgisin suure huvi, uhkuse ja hämmastusega, kuidas pidutseti New Yorgis, Londonis, Saksamaal, Soomes, Austraalias ja mujal.
Tihti kuuleme, kui väike on meie maa ja kui väike on meie keel. Aga möödunud aasta näitab, et asi on just vastupidi. Seal, kus on eesti kultuur, eesti keel ja eesti meel, seal on ka Eesti. Nii suur on tegelikult Eesti. Ja kõike seda jälgides olen ma mõelnud mitte ainult, kui suur on tegelikult Eesti, vaid ka seda, kui suur on väliseestlus. Ja kui organiseeritud see on – me oleme ju kõik täna siin koos. See rõõmustab mind, et me saame just koos tähistada. Et see ei ole ainult nii, et inimesed katavad oma kodus peolaua oma perele, et tähistada vabariigi aastapäeva, vaid me tuleme ikka kokku.
Rõõmustame täna selle üle, et vabal Eesti riigil on jälle sünnipäev. Ja rõõmustame ka selle üle, et me saame seda siin täna koos tähistada.
Nüüd veebruaris toimus Stockholmis traditsiooniline Organisatsioonide Kongress, kus kõik eesti organisatsioonid Rootsis saavad koos käia ja ühiselt arutada aktuaalseid küsimusi ja tulevikku. Üheks teemaks oli seekord „75 aastat suurpõgenemisest ja kuidas me seda meenutame”. Eesti riik saab 101-aastaseks ja 75 aastat on läinud suurpõgenemisest. Ma ei hakka rääkima ajaloost ja ma ei hakka rääkima suurpõgenemisest. Räägin hoopis seda, et kui sel aastal täitub 75 aastat suurest põgenemisest, siis see tähendab, et väliseesti tegevust on olnud juba hästi mitu aastakümmet. On olnud ühinguid, on olnud ajalehti, huviringe ja koole. Järgmisel aastal tähistab näiteks Stockholmi Eesti Kool 75. juubelit. Esimesed eestikeelsed ajalehed väljaspool Eestit hakkasid ilmuma juba pagulaslaagrites. See on tõeliselt hämmastav, milline tahtejõud, kangekaelsus ja milline organiseerimisvõime on olnud ja on väliseestlastel.
Ma kohe räägin edasi, aga ma mõtlesin selle koha peal teha väikese pausi. Mõeldes just väliseestlaste organiseerimisvõimele, tahaksin ma teie käest küsida, millised need rootsieestlaste organisatsioonid ja ühingud on ja on olnud. Ise olen ma leidnud selliseid huvitavaid organisatsioone nagu: Rootsieesti Maleühing, Purjetamiseklubi Nautici, Rootsieesti Arstide Ühing ja Rootsieesti Golfiselts. Kas keegi teist, kes täna siin on, teab veel põnevaid rootsieestlaste ühinguid nimetada? Millised ühingud on näiteks siin Norrköpingi linnas olnud?
– „Skaudilipkonnad, rahvatantsurühm, mitu koori, kohalik maleühing, teatrigrupp ja siis oli ka veel täienduskool.”
Tundub, et igaks asjaks ja igaks huviks on olnud mingi organisatsioon, selts või ühing. Paljud need organisatsioonid on küll sellised, mida enam ei ole ja mis enam ei tegutse, aga internetis võib mõnuga jälgida, kui elujõuline on tänapäeva väliseesti liikumine. Tänu uuele tehnoloogiale on see isegi mõnes mõttes veel ülemaailmsem kui kunagi varem. Eesti on vaba ja eestlane on globaalne rahvas. Nii on ka väliseestlus. Seda võib küll kindlalt öelda, et organiseerimisvõime on ja on olnud väliseestlastel suur. Ja ma olen täitsa veendunud, et see, et me mitte ainult ei kata oma kodudes oma peredele pidulauda, vaid et me üldse oleme tulnud selle mõttele tulla kokku tähistama, ongi selle pärast, et väliseestlus on alati olnud organiseeritud ja on loonud selle fantastilise traditsiooni ja harjumuse koos käia.
Me oleme täna siin, et tähistada Eesti Vabariigi aastapäeva. Märksõnadeks täna on loomulikult uhkus ja rõõm. Uhkus ja rõõm meie riigi üle. Ja meie kontekstis, kus me täna siin tähistame, lisandub ka uhkus ja rõõm selle üle kui jätkusuutlik ja teovõimeline on väliseestlus – see, et me käime koos sellisel tähtsal päeval!
Nende sõnadega ma tahaksin eriti tänada nii Norrköpingi Perede ja Pensionäride Ühingut, kohalikku Rootsi Eestlaste Liidu osakonda, REL Östergötlandi, ja ka RELi kui keskorganisatsiooni, kes kõik on panustanud selle heaks, et me saaksime täna siin koos tähistada. Ja kuigi meie koosviibimine veel ei ole lõppemas, kasutan ma juhust tänada ka Enet (Ene Hell), Maret (Mare Teino), Ehat (Eha Bohman) ja Mirtjat (Mirtja Wirén) kes koos oma fantastilise meeskonnaga on tänase päeva korraldanud. See tegutsemine ja organiseerimine ei juhtu niisama iseenesest, vaid nõuab tööd. Ma olen siiralt rõõmus selle üle, et meil on sellised tulihinged nagu Ene, Mare, Eha ja Mirtja. Ilma teieta me ei saaks. Ja loomulikult tahan ka tänada Taavit (Taavi Kaaman), kes on tulnud kaugelt ja pakub meie väikse üritusele erilise sära. Suur, suur tänu sulle!
Ja suur, suur aitäh kõigile, et te ka tänavu tahtsite tulla meie väiksele sünnipäevapeole! Aitäh!“
Eesti Vabariigi 101. aastapäeva tähistamine Norrköpingis oli üritus mis tegi südame soojaks – kui fantastiline on ikka meie rootsieestlaste kogukond!
