TOIMUMISAEG: 22. november 2019 kell 18.30
KOHT: Stockholmi Eesti Maja suur saal, Wallingatan 34
Reedel, 22. novembril kell 18.30 näitame Novembriööde filmifestivali NÖFF viiendat filmi. Kavas on Tanel Toomi “Tõde ja õigus” (2019).
Vargamäe uus ja järelandmatu peremees peab võitlema raske töö, kiusliku naabri ja omaenda tõekspidamistega, et oma söötis ja vilets maa viljakaks muuta. Ja et tõde ja õigus jumala poolt mahajäetud paigas jalule seada.
Lootusest ja teotahtest pakatav Andres tuleb koos noore abikaasa Krõõdaga võlgu ostetud soisele talukohale uut elu rajama. Vargamäe Mäe talust peab saama koht, mis perekonna eest hoolitseb. Majapidamine nõuab palju tööd ja järjekindlust – algab elukestev võitlus nii looduse ja saatuse kui ka kiusliku naabrimehe Pearu poolt mängitavate vingerpussidega. Kui elukaar jagab Andresele enam kannatusi kui kauaoodatud tulemusi, hakkab mees üha meeleheitlikumalt otsima tõde ja õigust nii kohtust, kõrtsist kui ka Piiblist, tuues oma otsinguil ohvriks perekonna, lähikondlased ja iseenda. Unelm õitsvast ja perekonna eest hoolt kandvast Vargamäest vajub üha sügavamale reaalsuse varju.
Film valmis Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks.
Vaata treilerit SIIT
Järgmised filmiõhtud:
R 29/11 18.00 – Lagle rännakud (2019) Külas filmi peategelane Lagle Parek
R 29/11 20.00 – Ott Tänak- The Movie (2019) Külas filmitegijad
Kõikidel filmidel on inglisekeelsed subtiitrid.
Filmiklubis on piletid müügil kohapeal. Klubi Estetic liikmele 50 kr, mitteliikmele 70 kr.
KLUBI ESTETIC
Sirle Sööt
moc.l1732360013iamg@1732360013toos.1732360013elris1732360013
Filmi saamisloost
Katkeid intervjuust režissöör Tanel Toomiga
Mis on sinu jaoks selle loo essents?
Minu jaoks on see inimese tragöödia. Ma ei saa kirjutada millestki, lavastada midagi, millega mul ei ole ühisosa. Mind puudutas selles loos mõte, kui lihtne on mingi eesmärgi poole rühkides muutuda pimedaks. Kui lihtne on sihi suunas liikudes libastuda ning unustada, kaotada ja põletada oluline enda ümber. Mind köitis see tragöödia, kuidas Andres selle tõttu, milline ta ise on, oma lähedased kaotab. Mis on lõpuks tähtsam, kas see, kui palju põldu sul on, kas sul on naabrist rohkem õigust, või see, et sa oma perekonda hoiad?
See on valus lugu. Andrese allakäik ei tulene ainult tema karakterist – elu sõidab lihtsalt temast üle, aga ka tema sammud pole kõige õigemad. Teema on universaalne. Eriti tänapäeva loomeinimeste puhul. Ma seostan seda ka endaga. Ajan vahel silmaklapid peas omi asju ega tegele piisavalt lähedastega, ei pööra elukaaslasele piisavalt tähelepanu. Mõni käib Soomes ehitajana tööl, on mitu-mitu nädalat ära ja teeb seda kõike ilusa eesmärgi nimel – perekonna jaoks –, aga seda tehes eemaldub lähedastest. See ei ole kindlasti mustvalge teema, see on paljuski paradoksaalne.
Tammsaaret ja tema teost „Tõde ja õigus” peetakse ehteestlaslikuks looks, meie üheks tüvitekstiks. Sina käsitled seda lugu üldinimlikult ja laiemalt.
Jah, kui ma hakkasin selle raamatuga tegelema, siis pidasin seda universaalsemaks, mitte n-ö eestikeskseks. Ma usun siiani, et sa ei pea selleks eestlane olema, et see lugu sind kõnetaks. See on muidugi eelkõige eestikeelne eesti film, aga ma ei usu, et Tammsaare mõtles: kirjutan nüüd sellise loo, kuhu panen eestlase põhiolemuse sisse. See on omistatud teosele hiljem, need on meie tõlgendused. Mina tahan rääkida inimese lugu ja arvan, et ka Tammsaaret huvitas inimene.
Lõputu töörügamine, kius, kidur maa…
Arvamus, et ainult eestlane on hullumeelne töörügaja, on lühinägelik. Ka mujal rügatakse tööd teha ja mõnes paigas on veel hullem maa. Tuleb minna rohkem põhja poole või hoopis lõunasse, kus on ainult liiv. Püüa seal, kus pole vett, midagi kasvatada! Samasuguseid probleeme leiab igalt poolt, kuigi olustik on teine. Inimene oma murede ja draamadega on sama. Ja lõpuks on küsimus selles, mida inimene tahab või vajab. Inimlikud põhivajadused on kõigil sarnased, oled sa eestlane, hiinlane, venelane või etiooplane.
Lugesid raamatut esimest korda ilmselt kooliajal. Kas juba siis miski selles puudutas sind?
Nii nagu paljud keskkooliõpilased, libisesin kooli ajal sellest raamatust üle. Pärast kooli lõppu oli tunne, et pean raamatu läbi lugema. Nii ma tassisin seda igal pool kaasas: sõjaväes, Tallinna pedagoogikaülikoolis filmi õppides, Inglismaale kolides. Ma ei armasta asju tükati teha, ootasin õiget aega, et need 550 lehekülge järjest läbi lugeda.
Kui ma 2010. aastal lõpuks lugema hakkasin ja umbes poole peale jõudsin, mõistsin, miks ma ehk ei tohtinudki seda varem lugeda. Kui ma lugenuksin seda keskkooli ajal, ei oleks ma ilmselt raamatu juurde tagasi pöördunud, seega poleks ka tekkinud soovi sellest filmi teha. Ma ei oleks toona raamatust midagi aru saanud. Tammsaare ei kirjutanud seda 17-aastastele lugemiseks.
Kui su esimene kontakt millegagi on negatiivne, siis on raske seda ümber pöörata. Mul oli väga piinlik pärast keskkooli, et ma ei olnud seda teost korralikult lugenud, teisalt on mul nüüd hea meel – ma ei rikkunud seda kogemust enda jaoks ära. Film on kindlasti kergemini ligipääsetav. See peaks lugu ja Tammsaaret vaatajale lähemale tooma, mitte neid distantseerima. Loodetavasti leidub ka mõni inimene, kes pärast filmi vaatamist võtab raamatu kätte.
Üks, mis inimesi loost eemale tõukab, on sisu: üks suur kannatamine, kus keegi õnnelikuks ei saa.
Mida noorem sa oled, seda mustvalgem peab lugu olema, et sa oskaksid seda nautida. Aga tõsi, filmil ega raamatul ei ole n-ö happy end’i. Oli selge, et täiesti õnneliku lõpuga filmiks ei saa seda muuta. Aga mul oli kogu aeg kuklas küsimus: kuidas ma panen sinna mingi lootuskiire või muudan lõpu natuke helgemaks? Teadsin, et ei taha nii tumedalt lõpetada nagu raamat. Ma ei hakka lõppu ära rääkima, aga viimastes kaadrites on selline… päikesekiir on ehk palju öeldud, aga noot, mis ei jäta täielikku tumedusse.
/—/
75 võttepäeva, lugematu arv ettevalmistus- ja järeltöötluspäevi. Milline oli kõige keerukam faas? Kas võtted või kirjandusklassika stsenaariumiks vormimine?
Igas etapis on oma probleemid. Esimene etapp ehk romaanist filmiloo kirjutamine oli võib-olla kõige keerukam, aga samal ajal jube põnev protsess. See oli esimene koht, kus tuli teha suuri ja valusaid otsuseid, mida raamatust võtta, mida jätta. Raamat on väga korrapäratu ning kuidagi ei toimiks see, et lähed raamatuga platsile ja hakkad järjest tegema. See ei oleks film. Filmis peab olema põhjuse-tagajärje seos ja kõik peab dramaturgiliselt sujuma. Raamatus on sündmused tihti isoleeritud. Mul tuli luua liinid ja ühendused näitamaks, miks keegi kuidagi käitub ja mida need teod omakorda põhjustavad.
Raamatu tegevus vältab 24-25 aastat ja lugu jutustades hüpatakse ajas edasi-tagasi. Kuna mina jutustan lugu kronoloogiliselt, siis tuli esmalt ajatelg paika saada. Tekitasin pika faili, kus on aastaarvud ja -ajad, ehk püüdsin täpselt aru saada, millal mingi sündmus toimus. Selle kohta saab vahepeal vihjeid ainult laste vanuse kaudu. Ajatelje ehitamine, enne kui ma üldse esimesi ridu kirjutama hakkasin, võttis umbes aasta.
Järgmine asi oli valida põhisündmused. Sellega on ka huvitav lugu – Tammsaarel on väga suured ja dramaatilised sündmused tihti kirjutatud peaaegu ääremärkustena. Näiteks kuskil on lihtsalt lause, et järgmine talv oli Mäe talu rahvale väga kurb, sest suri mitu last, ja see on kõik. Või saad kuskilt poolest lausest aru, et Mari sai ka omad vitsad, kui ta suu lahti tegi. Hakkad mõtlema, et oot-oot, see mees peksab oma naist. Need on ju tegelikult tohutult suured sündmused!
Kui tugevasti kinni olid sa raamatus, kui stsenaariumi kirjutasid?
Sisu mõttes olen päris truuks jäänud. Otsus, et ma ei muuda põhisündmusi, tegi kirjutamise raskemaks. Pidin vaatama, kuidas ma suudan nende sündmustega mängida, asetada neid nii, et nad filmis toimiksid. Loomulikult ka seda, kuidas neid kokku suruda, et asi lohisema ei jääks. Filmis ei saa ühte sündmust liigselt venitada, sest siis pole see enam sündmus. Filmis olen sündmused pannud kokku näiteks ühte öösse, õhtusse, mingeid stseene liitnud. See tekitabki kohati tunde, et midagi on teisiti kui raamatus. Kui sündmused, mis muidu vältasid näiteks poolteist aastat, on kokku surutud, siis see mõjub ühe tugeva litakana. Aga kõik asjad, mis on filmis, on ka raamatus olemas, ja dialoogid on sealt täpselt üle võetud.
/—/
Filmi vaadates näib, et võttekohti oleks justkui vähe, aga tegelikult on need filmitud üle Eesti.
See on üks paras ühepajatoit, mille komponendid on pärit eri kohtadest. Pearu hoovi sisemine osa on filmitud Eesti vabaõhumuuseumis ja taustale on pandud Vargamäe, mille ehitasime Lõuna-Eestisse. Aga ka vabaõhumuuseumis on filmitud kahe eri talu õues. Kui keegi läheks stseeni järgi otsima, siis päris sellist õue sealt ei leia. Need hoovid asuvad teineteisest poole kilomeetri kaugusel. Ja kui Pearu astub oma väravast välja, siis see hetk on juba Lõuna-Eestis, aga sinna juurde on pandud mingid vabaõhumuuseumi majad. Kui vaatad Mäe talust ülevalt alla Pearu talu poole, siis seal on üldse 3D-s ehitatud hooned.
Kui Andres sõidab kõrtsi eest koju, mis filmis on umbes 6–8-kilomeetrine teekond, siis reaalselt sõidab ta läbi seitsmest-kaheksast kohast Eestis. Kõrts ise on Vastseliinas, kõrtsi taha jääv osa Kesk-Eestis. Kõrtsi kõrval on ka Kesk-Eesti, aga natuke teises kohas filmitud. Üle silla sõidab Andres Albus, teisel pool silda asuv vallamaja on Esnas. Soo, mille Andres läbib, on Kordu raba. Siis jõuab ta Vargamäele Läti piiri juures, aga ka seal on lepikud jm mujal Lõuna-Eestis filmituga asendatud.
Kas kuidagi lihtsamalt ei oleks saanud teha?
Ei oleks. Eesti ei ole kunagi nii võsas olnud kui tänapäeval, tol ajal ei olnud nii palju metsa. See, et keset soid ja rabasid on üksik mägi – kust kohast sellist asja leida? Ja et sul oleks pikk vaade maastikule, mis ei ole metsa täis, kuhu ei ole midagi peale ehitatud, kus poleks elektriliine. Palju küsitakse, miks me päris Vargamäel ei filminud. Aga kui sa lähed korra sinna, siis saad aru, miks. Kuidas sa seal filmid, kui koht on nüüdisaegseid maju täis?
/—/
Intervjuu täistekst:
Tanel Toom: „Tõde ja õigus” on universaalne, see ei kõneta üksnes …
Rebane, K. (2019). Tanel Toom: „Tõde ja õigus“ on universaalne, see ei kõneta üksnes eestlasi. Eesti Päevaleht, 8. veebr, lk 6–7.
Katkeid intervjuudest produtsent Ivo Feltiga
Kas Andres on halb inimene?
Siin me nüüd oleme. Hea ja kurja, tõe ja õiguse juures. Andres on raske tegelane. Ta tuleb ideaalidega, kuid saab elus lüüa. Sellega kaasneb muutumine. Hea-halva skaalal on teda väga raske hinnata. Arvan, et oluline on see, et oskaksime Andresele kaasa tunda ja temaga kaasas olla, sest tema on selle filmi peategelane. Usun, et see filmis ka nii õnnestus. Väga loodan, et vaataja tunneb Andresele kaasa, hoolimata sellest, et Andres ei käitu… ei hoia kõige väärikamat joont.
See on lagunemise lugu. Inimene töötab end korralikult üles. Aga teises mõttes käib alla. See on paradoks, mis teeb selle filmi universaalseks. See ei ole ainult eesti mees, kellega võib nii juhtuda.
Kas tänapäeval on meie ühiskonnas Andreseid? Kuidas seda filmi praeguse maailma konteksti asetada?
Mingis mõttes on see tänapäeva vägagi hästi asetatav. See kohutav töötamine ja millegi tahtmine, tagaajamine ja selle juures oma silmade kinni panemine on väga omane ka tänapäeval. Sellist meeletut edasipüüdlikkust ja millegi ideaalse saavutamise soovi on küll meie ümber. Kui paljud kaotavad seejuures pea ja lähevad Andrese teed? Ei oska öelda. Loodan, et neid väga palju ei ole.
/—/
Kas film pikk ei ole? Kaks tundi ja 45 minutit on ju eepos.
Ei ole. Tegelikult sihtisime kahte ja poolt tundi. Hõikasime kohe välja sellise pikkusega versiooni. Aga nägime, et nii ei toimi film hästi. Selleks et see film tõesti tööle hakkaks, oli seda kümmet minutit juurde vaja. Aga see ei ole maailma kõige pikem film. On olnud ka pikemaid, mida vaadatakse, ja väga edukalt. Tähtis on see, et sa oled täie tähelepanuga ekraanil, filmi küljes kinni.
/—/
Mitu aastat töö aega võttis?
Õige mitu. Tanel Toom hakkas „Tõe ja õiguse” sündmustikku ajateljele paigutama 2013. aasta lõpus. Kõige intensiivsem filmimise aeg, mis tavaliselt mahub 30 päeva sisse, võttis meil aega poolteist aastat. Oli vaja erinevaid aastaaegu, vili pidi olema põllul erinev, Andrese maja kasvas vahepeal pikemaks – ehitasime seda juurde. Kõikidel nendel põhjustel oli võtteperiood väga-väga pikk. Kokku 75 võttepäeva on seda filmitud, mis on väga suur arv ühele filmile. Aga film on ka pikk.
Kui palju see maksma läks? Kas see on seni kõige kallim film?
Ei ole kõige kallim film. Umbes kaks ja pool miljonit. Päris täpselt veel ei tea, sest ühe näpuotsaga veel lõpetame. Aga planeeritud on 2,5 miljonit ja umbes nii palju see ka tuleb. Eestis on ka kallimaid filme. Varsti tuleb „Morten” [„Kapten Morten lollide laeval”] välja, nukufilm, mis vist läks maksma kuus miljonit. „Lotte” maksab kindlalt rohkem kui „Tõde ja õigus”. Seega me arvuga väga ei raba. Rahvusvaheliselt on filmid kõvasti kallimad, just kontrollisin täna ühe filmi eelarvet – sada miljonit. Ei taha rahast palju rääkida, aga kaks ja pool on ühe sellise filmi jaoks väga-väga napp. Tuleb esile tuua, et riigi tugi on selle filmi puhul väga oluline – see, et Eesti sai 100-aastaseks, tegi selle filmi võimalikuks. Ja meil on hea kaasprodutsent Armin Karu, kelle osalus on väga tähtis. Peale selle meie toetajad – AutoForte, Jetoil ja Eesti Meedia – on tulnud meie filmiteoga kaasa.
On „Tõele ja õigusele” ka järge oodata?
Sellele ei ole me mõelnud. Meile on väga oluline, et oleme „Tõe ja õiguse” esimese osa ekraanile saanud, aga nüüd tuleb edasi minna. Meie ümber on nii palju erinevaid lugusid ja asju, et ma ei tea, kas tahaksime väga pikalt „Tõde ja õigust” tegema jääda. Samas – viiest köitest ja ka Tammsaare teistest romaanidest saaks teha rohkemgi filme. Mine tea.
Intervjuu täistekst:
http://epl.delfi.ee/news/kultuur/ivo-felt-oluline-et-oskaksime-andresele-kaasa-tunda?id=85372823
Tiks, J. (2019). Ivo Felt: oluline, et oskaksime Andresele kaasa tunda. Eesti Päevaleht, 20. veebr, lk 6.
„Ma pole sellist filmi kunagi varem teinud – arvestades filmi mastaapsust, näitlejate arvu ning meeskonna suurust. Lisaks eeltöö vajalike hoonete ehituse, kostüümide ja grimmi mõttes. Siin pole mõõdupuud, aga arvan, et seda filmi olnuks mugav teha viie miljoni euroga, mitte kahe ja poolega. Eesti riigi raha on 2,1 miljonit, õnneks liitus filmiga kaasprodutsent Armin Karu ja me investeerisime ka ise.“
Sellisest eelarvest ühe filmi puhul võivad meie filmitegijad lähemas tulevikus unistama jäädagi. Mida Ivo oleks teistmoodi teinud, kui eelarve olnuks viis miljonit eurot?
„Kindlasti oleksid inimesed saanud öösel rohkem magada, kindlasti oleksime me 75 võttepäeva asemel teinud 85. Meil oleks olnud rohkem aega kõikides etappides. Aeg on see, mis maksab. Inimeste aeg, masinate aeg.“
/—/
Artikli täistekst:
Ivo Felt: loodan, et “Tõest ja õigusest” saab kultusfilm nagu “Kevade …
Kulli, J. (2019). Ivo Felt: loodan, et „Tõest ja õigusest“ saab kultusfilm nagu „Kevade“ või „Viimne reliikvia“. Õhtuleht, 20. veebr, lk 10–11.
Võtetest
«Tõe ja õiguse» filmimine on raske nagu eestlase elu – Kultuur
Alla, H. (2017). „Tõe ja õiguse“ filmimine on raske nagu eestlase elu. Postimees, 14. aug, lk14–15, ill.
Arvamusi filmist
Margit Adorf: „Stsenaarium on väga hästi üles ehitatud, ilmselt nii hästi, kui selle raamatu põhjal üldse saab. Siia on jäänud õhku, siia on jäänud tüviteksti, aga siia on lisatud ka visuaalseid rõhuasetusi ja kordusi. Kõik peategelased saavad täpselt parasjagu tähelepanu, režissöör oskab neid kõiki kujutada omamoodi sümpaatsetena, kellelegi ei tehta liiga. Näitlejad täidavad oma osi ovatsioonivääriliselt. Absoluutselt kõik, ka lapsed. Ja neid on filmis rohkem kui üks. Isegi roojavad koerad esitavad oma rolli täiesti fantastiliselt. No kuidas see saavutatud on? Rääkimata sellest penist, kes mängib vorstivarast – milline ilmekus!
Tõesti, ilma naljata, selles filmis on näha ja tunda režissööri käekirja ja seda, et ta on päriselt ka näitlejatega tööd teinud. Näitlejad mängivad väga hästi, neid ei ole jäetud ula peale, nad on elavad inimesed, mitte teatraalsete maneeridega pooside võtjad. Suuri plaane on kasutatud julgelt, rääkida on lastud ka vaikusel, selgadel, kätel ja jalgadel. Näitlejaid peab kiitma ühtse ansamblina, ometi võib arvata, et kõigile jääb eredalt meelde just Priit Võigemasti Pearu. Priit Loog Andresena ei jää talle alla. Ka naistegelastele on pööratud piisavalt tähelepanu, sellega on Toom vahest olnud isegi heldem kui Tammsaare ise.
/—/
Kohati mõjus film siiski veidike teatraalselt, kuid mitte näitlejatööde, vaid stseenide ülesehituse pärast. Dünaamikat oli filmis küll, kuid veidike teisest ooperist oli näiteks kõrtsistseen, kus mehed Jussikese laulu laulma hakkasid. See stseen mõjus ülejäänu foonil mõnest teisest filmist väljarebituna. Oleks võinud olla kakofoonilisem ja kaootilisem, et haakuda. Teisalt oli stseene, mis olid väga huvitavalt lahendatud. Näiteks see, kuidas Andres läks tütrega tema Joosepi armastusest rääkima, mis algas kaadritega akna tagant. Igatahes tuleb kiita operaatorit, kes on Rein Kotov. Supertöö. Lisakiitus kõigile valgusmeistritele.
Muusikat tuleb kiita, helilooja on Mihkel Zilmer. Kõlab ka Pärt Uusbergi muusikat ja rahvalaule. Muusikal on filmis oluline roll, see loob pinget, maandab pinget, raputab ja tasandab. Muusika on igati omal kohal, seda pole ei liiga palju ega liiga vähe, ühtlasi on selle kohalolu vajalik ja seda on tunda. Mis peamine: see ei tapa filmi ära ja kannab seda edasi, mitte ei muutu tüütuks ja igavaks. Väga hea töö kõigilt.
/—/
Ja siis veel – Liisi Roht! Tema on filmi kunstnik-grimeerija. Väga tõetruult on edasi antud tegelaste vananemine, täielik meistriklass. Filmi kunstnik on Jaagup Roomet, kelle muidu hea töö puhul häirisid mind eriliselt kõrtsi joogiklaasid. Mõned neist tundusid liiga tänapäevased ja uued, lausa sedavõrd, et kiskusid filmi üldisest fluidumist välja ja kisendasid: pole ikka päris see! Need klaasid on üks põhjus, miks saab öelda, et film ei ole päris filigraanne ja põhimõtteliselt annab seda teostust üle trumbata. Nii et teiste Eesti filmitegijate lootus pole veel päris kadunud. Saate vahest isegi aru, kui hea on film, mille puhul iriseda saab ainult niisuguse pisidetaili kallal.“
/—/
Arvustuse täistekst:
http://epl.delfi.ee/news/kultuur/seda-filmi-on-raske-ule-trumbata?id=85371427
Adorf, M. (2019). Seda filmi on raske üle trumbata. Eesti Päevaleht, 20. veebr, lk 5.
Maarja Vaino: „Nägin filmi enne esilinastust ühel udusel laupäeva pärastlõunal Allfilmi stuudios. Läksin kohale mõningase hingevärinaga. Midagi pole teha – kui oled ligi paarkümmend aastat oma elust tegelnud Tammsaare ja tema loominguga, on temast endast ja tema tegelastest saanud otsekui lähedased kaaslased, kellega on oma side. Peamine hingevärina põhjus oli mure: ega romaani põhiolemust – mida muide on omajagu keeruline sõnastada – pole kuidagi moonutatud ning tegelastele ja autorile liiga tehtud?
Olin juba treilereid nähes üsna kindel, et kunstiliselt/visuaalselt on film väga hea. Nii et küsimus oli sisus: valikutes, mida režissöör on stsenaariumit kirjutades teinud, ning viisis, kuidas ta on tegelasi ja teksti tõlgendanud. Kaks tundi ja nelikümmend viis minutit hiljem võisin filmi lõppedes kergendatult ohata: „Jumal tänatud!” Film on visuaalselt mõjuv, lugu jookseb, pinge püsib. Osatäitjad on hästi valitud, tunduvad õigete tüüpidena. Ja mitte ainult peategelased Andres, Pearu, Krõõt ja Mari, vaid ka näiteks selline tegelane nagu Juss, keda Tammsaare eriti ei kirjelda.
Tammsaare ei kippunud üldse oma tegelasi täpsemalt kirjeldama, mõni märksõna peab lugeja kujutlusvõime tööle panema. Ent filmis ei saa kujutlusvõimele mängida, seal peab olema konkreetne. Seetõttu tuleb tõeliselt tunnustada Tanel Toomi tunnetust ja järjekindlust näitlejate valikul. /—/
Andrese tegelaskuju on vastuoluline ja romaani käigus muutub ta omal moel kangelasest antikangelaseks. Ometi on Loog suutnud Andrese mängida tegelaseks, kellele elad kaasa ja kelle aina suuremat trotsi tajud omamoodi õigustatuna. Nagu Lutsu Tõnissoni puhul – mis nad siis tulid meie õuele… Midagi pole teha, Vargamäe Andreses on peidus see arhetüüpne eestlane, kes tahab aina arendada, parandada, uuendada, ehitada… ja kellele ei meeldi, kui teda (selles) segatakse. Ning muidugi tuleb Andrese kaudu ilmsiks üks Tammsaare romaani süvakihistusi, mis näeb inimese elu kui sisyphoslikku kivi mäkke veeretamist. Suur kivi põllul – mille ääres Andres jumalat palub, et Krõõt ellu jääks – on inimelu piiratuse ja lõpmatu töörügamise omamoodi sümbol. Või kärbsed, kes väikeste, aga oluliste detailidena ikka ja jälle kaadrisse satuvad, meenutades Sauna-Madise ütlust, et inimesed elavad Vargamäel nagu kärbsed sitahunnikul. Olgu meenutatud, et Tammsaarel on ka novell „Kärbes”. Kärbsed võivad olla inimestega kahtlaselt sarnased. /—/
Omamoodi üllatav oli Pearu roll. Üks asi, mida filmi puhul pelgasin, olid kõrtsistseenid ja Pearu ärplemine – sellised episoodid võivad kergesti muutuda labaseks. Priit Võigemast on suutnud Pearu välja mängida mitte naeruväärse räuskajana, vaid mingist oma vaevast kantud mehena. Ta ei peagi eriti palju lõugama, selleks et tajuda tema – nagu Tammsaare ise ütles – mefistolikkust. Pearu hinges on oma tumedad paigad. Andrese töörügamist võtab ta mõttetusena, aga ega ta pole oma elule ka suutnud mingit paremat mõtet leida. Pearu mõjub inimlikult, ta ei ole kaldu liigse prassija poole ega ole ka üle romantiseeritud.“
/—/
Arvustuse täistekst:
http://epl.delfi.ee/news/kultuur/romaani-vaariline-film-kinolinal-sunnib-ime?id=85364929
Vaino, M. (2019). Romaani vääriline film. Kinolinal sünnib ime. Eesti Päevaleht, 20. veebr, lk 4.
Hendrik Alla: „Siin jõuamegi ühe huvitava teemani: üle-eelmise sajandi peremudel ja tänapäev. Mäletatavasti said Tammsaarel peksa kõik: Pearu lambasihver lihtsalt lõbu pärast, saunatädi Madiselt (filmis Indrek Sammul) kasvatuslikel eesmärkidel, Mari Andrese käest Jussi pärast, lapsed said niikuinii. Jõhker perevägivald oli raamatus elunorm. Toom ei hakka seda fetišeerima, kuid teemast ta mööda ei vaata, Andrese ja Mari vahel toimuv on üks filmi võtmestseene.
Toom hoiab oma eepilist filmi koos sel teel, et monteerib eri ajas ja ruumis toimuvad stseenid kokku nagu kihilised võileivad. Nii näidatakse vaheldumisi Mari ja Jussi sõnelust, mis kuulsa silmuse sõlmimisega päädib, ja seda, kuidas Krõõt veel viimase vindi peal rasedana kaelkookudega vett mäele veab ja siis ihuüksi oma teise lapse sünnitab. Kui ma Toomile midagi ette heidan, siis liiga rammusate ja lihtsakoeliste sümbolite kasutamist. Aga no nüüd ei saa ka kõige kinokunstikaugem vaataja öelda, et ei saanud sellest või teisest asjast aru.“ /—/
Arvustuse täistekst:
https://kultuur.postimees.ee/6527988/kas-me-seda-filmi-tahtsimegi
Alla, H. (2019). Minge julgelt kinno, see õnnestus! Postimees, 21. veebr, lk 20–21.
Kalev Rajangu: „Niisiis resümeerigem: selgub, et on küll päratult raske, aga ometi võimalik jutustada labast, miljon korda kuuldud lugu, teha seda punastades, aga ikkagi otse ja ausalt, keerutamata, ilma seksi, vägivalla ja Pärdi muusikata. Seda tingimusel, et seda teeb Tammsaare, Nietzsche või Dostojevski. Või Haneke või von Trier, Spielbergist rääkimata. Ja Tanel Toomil on see ka hiilgavalt õnnestunud.“
Rajangu, K. (2019). Tõde on õiguse jätkamine teiste vahenditega. Sirp, 8. märts, lk 4–5.
Vikerraadios oli külas Pimedate Ööde filmifestivali direktor Tiina Lokk, kes tunnistas, et on esimene, kes ei saa negatiivse kriitika poolelt vaiki olla. Ta tunnistas, et talle meeldis filmi näitlejatöö, kuid tõdes, et filmis jäi puudu teatud professionaalsetest teadmistest, milles on Loki hinnangul vahetult süüdi valitsuse omal ajal tehtud rahastamisotsused Eesti filmivaldkonna suhtes.
Täpsemalt:
https://kultuur.err.ee/912692/
