Etenduse “See uluja tuul” arvustus
Last night I experienced something unique and amazing with a room full of others – a production of The Crooning Wind by a small ensemble of talented Estonian’s which reached me deeply and profoundly though I do not understand Estonian.
My recommendation: I implore anyone interested in exploring the mysterious miracle of being to find a way to experience this 45 minute performance.
As a whole, the Crooning Wind
is a meditative experience,
a contemplation of being human and a nod to the miraculous universe
to which we have membership.
kot1733247489surK 1733247489ovI :1733247489otoF 1733247489 moc.1733247489liamg1733247489@dnei1733247489rftse1733247489bsgod1733247489
Pole just tavaline, et koged midagi hämmastavat ja haruldast ühes saalitäie rahvaga, kelle keelt sa ei valda. Aga just sellise kogemuse pakkus mulle etendus „See uluja tuul“, esitajaks väike ja andekas esinejatekooslus Eestist.
Soovitan: kes iganes tunneb huvi uurida olemise mõistatuslikku imet, leidke võimalus osa saada sellest 45-minutisest etteastest.
Stockholmi Eesti Majas toimunud etendusel oli teisigi eesti keelt mittekõnelevaid vaatajaid; pärast etendust küsiti minult, mis muljed mul olid. Ütlesin, et mu kogemus oli täielik; usun, et tajusin tüki taotlust ühes teiste kohalviibinutega – sõnum jõudis pärale keelebarjäärist hoolimata.
„See uluja tuul“ on meditatsioon, mõtisklus inimeseks olemisest ning vaikne kummardus saladuslikule loomele,
millesse kuulume.
Kes siinset loeb, on järelikult elus, teadvusel, teadlik oma olukorrast, kui hingab aina jahedat õhku sisse ja välja, nagu on seda teinud ja teeb veel kogu oma elu. Miljardeid elusid on meile eelnenud, miljardeid elusid jääb kestma pärast me lahkumist. Oleme peaosalised oma maailmakogemuses, ent selle rolli tingib meie füüsilisus – ja kõigi positsioon on sama. Kõik kogeme, et maailm on elus, aga me teadlikkus oma olemasolu sügavusest olla tihtipeale erinev. „See uluja tuul“ on kui kandev tuulehoog, mis seda teadlikkust toidab.
Liikumine, hingamise tegu. Samal hetkel, kui loete siinset arvustust, hingab lõvi kusagil savannis sisse ja välja, vaalad liuglevad läbi otsatute külmade ookeanide, linnud tiirlevad õhus jne. Lugematud tähed lõõmavad raevust peaaegu kujutlematuis avarustes, ja samal ajal te hingate, hingate, kui loete selle lause lõppu. Sada aastat varem polnud meid sellisena olemas ja sada aastat hiljem pole meid enam – aga praegu oleme. Oleme siin ja jagame üht põhimõttelist kogemust ühes teiste meie planeedi praeguste ja kunagiste ainulaadsete elanikega. See inimeseks olemise püha ja jagatud kogemus nüüdse hetke igavikus ongi see, mida „See uluja tuul“ kannab.
Muusika sirutub meieni, suudleb sõnatult me südant, paneb selle rohkem tuksuma. Muusika ongi suhtlusvahend, mida mõistame ka keele abita – läbi harmooniate, meloodia, tempo, helistike, instrumentide endi üleva loomuse, olgu viimasteks siis inimhääled, pingule tõmmatud keeled või trummipind. Muusika algab ja lõpeb, aga kuni seda kuuleme, kannab selle kogemus meid endaga ja aitab hinnata vaikust, mis jätkub alati kõigi helide varjus.
Etenduses „See uluja tuul“ on muusika justkui osaline, loob etendusse tasahaaval uusi kihte, lõimub ülejäänud tükiga, lisab oma hääle. See on kui ruum – ruum on füüsiline reaalsus, kogeme seda nii ainena, millest oleme tehtud, kui ka „tühimikena“ aineliste objektide vahel; aatomid, taimed, loomad, taevakehad – nad kõik asuvad kusagil „ruumis“, see ruum on me maailma elegantne, muutuv, adutav konstant. Kivid, mets või ihud on siinse olemasolu füüsiline kuju – olemasolu füüsilisuses kogeme soojust ja külma, raskust ja kergust, valgust ja pimedust kõigi objektide vahel. Heli, valgus ja ruum teevad „Uluja tuulest“ akna, millest kiigata oma siinse olemasolu mõistatusse. Mees ja naine etenduses jagavad oma kogemust – loovad ja hoiavad väikest püha ruumi ja sündmust; näitlejad ei näitle, vaid saavad selleks, millest etendus kõneleb. Nad haaravad vaataja kaasa teekonnale teadlik olemise poole, elu raskustele, kurbustele, armsusele, soojusele, imelisusele, kaootilisusele, kaunidusele ja lummavusele tunnistajaks olemise poole.
Seepärast ongi õnn kogeda sündmust nagu „See uluja tuul“. Minge ja vaadake, kuni selleks võimalust.
Ken Jenkins
moc1733247489.liam1733247489g@dne1733247489irfts1733247489ebsgo1733247489d1733247489Tõlge: Mathura
Foto: Ivo Krustok
“See uluja tuul” etendus leidis aset Stockholmi Eesti Majas 13. jaanuaril 2018.
Korraldaja: Klubi Estetic
Lavastaja: Loore Martma http://www.vonkrahl.ee/personal/loore-martma/
Etenduse info von Krahli kodulehel http://www.vonkrahl.ee/etendus/see-uluja-tuul/