Kohtume Ivariga ühel novembriõhtul Brunkebergstorgil, tema IT-ettevõtte Multisoft ees, et

sealt koos minna mõnda lähedalasuvasse restorani, kus saaks rahulikult vestelda ja õhtust süüa. Maandume lähimasse Drottninggatani restorani, kus juttu jagub mitmeks tunniks.

 

– Ostsin eestlastele Ojamaa tagasi. Sellest on kaua unistatud ja räägitud. Nüüd on see tehtud.

– Kõik, kes on Ojamaa suvekodus käinud aastatel 1949-1996, need teavad ja tunnevad, mis on Ojamaa. See on üks koht meie kõigi hinges, kuhu me alati tahame tagasi minna, sest meil on seal palju ühiseid mälestusi.
Mul oli väga kahju, kui Eesti Komitee 1990ndate lõpus leidis, et Ojamaa tuleb ära anda. Majad olid väga halvas olukorras. Keegi polnud neid korralikult remontinud 1949. aastast.

Olin siis 25-aastane ja mul polnud võimu, et seda otsust mõjutada. Mina ja Martin Riit ning

Riina Noodapera ja Peeter Umblia tahtsime Ojamaad osta, kuid meile ei müüdud. Keegi ei põhjendanud, miks. Selline käitumine ei läinud mitte ainult mulle hinge, vaid ka paljudele teistele. Eelkõige Suvekodude Kuratooriumi juhatajale Aleksander Alepile, kes tahtis

Ojamaad alles hoida. (Ivar vaikib ja püüab suruda tundeid alla, kuid see ei õnnestu.) Ma käisin Alepit vaatamas Ersta haigemajas enne tema surma 1996. aastal. Alep ütles mulle: ”Palun, Ivar, ära anna kunagi Ojamaad ära!” Ma ei suuda kunagi seda hetke unustada. Ojamaa oli kogu Aleksandri elu. (Ivari hääl on katkendlik ja tõsine.)

– Ma käisin aeg-ajalt suvel Ojamaal. Kohtusin alati Ojamaa uue omaniku Birgitta Gustavssoniga, kes selle koha kunagi 1 krooni eest endale sai, Cementalt 200 000 kr eest krundi ostis ning lasi Länsstyrelsenil 2,4 miljoni krooniga katused ära parandada.

Ütlesin Birgittale, et kui ta tahab seda kohta kunagi ära müüa, siis ta helistaks mulle. Seda ta tegigi 22. juunil 2015.

 

– Pidime kontrollima, mis seisus majad on ja mis nende korda tegemine maksma läheb. Birgitta tahtis saada 4 miljonit krooni. Minu arvates oli see liiga kõrge hind. Jõudsime kokkuleppele 2,98 miljoni peale, lisaks 220 000 kr võlgade katteks.

– Ei, mul oli lihtsalt võimalus need miljonid välja käia ja osta see kinnistu ära. Aga ma ei taha

seda endale. Ma soovin nii väga, et see oleks eestlaste ühisprojekt –meie kõigi ühine suvekodu– puhkebaas. Naljakas sõna (naerab). Minu soov on, et Ojamaa oleks alati rahvast täis.

 

tagasiostmise otsus sündinud. Laiem toetajaskond on Ojamaa grupp, kuhu kuuluvad Ojamaa suvekodu kunagised kasvandikud ja töötajad. Neid on mitusada, kes mind läbi Facebooki grupi on julgustanud ja toetanud.

 

– Ojamaa hooned on kulunud ja räämas, ent koht ise fantastiline. Selleks, et sellest

1 500 m2 elamispinnast saaks üks kaasaegne puhkekompleks, on sinna vaja investeerida üle 7 miljoni krooni. Me teeme praegu uut Ojamaa kodulehte ojamaa.se, mille kaudu hakkame infot jagama aktsiate märkimise kohta. Märkimisele läheb 200 aktsiat. Kõik, kes tahavad Ojamaa kaasomanikuks saada, saavad võimaluse osta aktsiaid nominaalväärtusega 50 000 krooni. Esimeses osas tahaks leida eriti neid, kes on valmis investeerima 300 000 kr, mis annab plaatina liikmestaatuse. Mida rohkem on aktsiaid, seda suurem on võimalus mõjutada ka ühisprojekti kulgu. Selles projektis osalemine on elamus terveks eluks.

 

– Kui inimesel on soov rakendada oma oskusi ja aega ühisprojekti realiseerimiseks, siis ikka on.

 

– Ma usun sellesse projekti ja usun et neid rootsieestlasi, kes jagavad minuga Ojamaa armastust, on piisavalt. Ma olen 21 aastat juhtinud 60 töötajaga ettevõtet ning meil on su

ured kliendid- Volvo, Scania, Trygg-Hansa jne. Ma olen alati kõikide projektidega hakkama saanud ja usun, et Ojamaa on üks järjekordne eduprojekt.

 

– Nii see tõesti oli, et sain 1995. a. Suvekodu juhatajaks ja juhtisin seda 10 aastat. Mulle

meeldivad väljakutsed ja vastutus. Eesti Komitee otsustas 1996. aastal, et kuna Ojamaa majad olid nii kehvas seisus, siis nemad seal enam Suvekodu ei korralda. Korraldasin Suvekodu siis ise, omal vastutusel. Võtsime Suvekodusse ka tasuta 10-15 last, kelle üks lapsevanem oli hukkunud parvlaeval Estonia. Meie Suvekodu sai tähelepanu isegi Svenska Dagbladeti esikaanel ja TV4 tuli kohale ja tegi reportaazi. See jäigi viimaseks Suvekoduks Ojamaal.

– 1997. a. leidsin ka mina, et Ojamaal ei kannata enam Suvekodu teha. Olin masenduses ja ei tahtnud Suvekodu korraldada. Helve Jaagu viis läbi esimese Suvekodu Metsakodus. 1998. a. leidsin taas endas jõudu ja katsetasime Suvekoduks Koitjärvet, aga koht jäi meie laagri jaoks väikseks. 1999. a. olime tagasi Metsakodus. Olime Ojamaal harjunud sellega, et kogu aeg on päike ja kunagi ei saja. Metsakodus sadas kogu aeg. Sellest hoolimata meeldib Metsakodu mulle ikkagi. Lühendasime Suvekodu neljalt nädalalt 17 päevale ja jätkasime motot ”Suve parimad päevad veedad Suvekodus”.

 

teistmoodi– mõned päevad nädalas. Mu emapoolne vanaema Valli (Kivisäkk) tõi mind

lasteaiast ja käis mind hoidmas. Temaga rääkisin eesti keeles. Kui hakkasin koolis käima, siis kohtusime vanaemaga harvem. 1982 oli minu esimene aasta suvekodus lapsena. Tugev motivatsioon eesti keelt õppida tekkis 1989. aastal, kui Alep ütles mulle, et ma saan Suvekodusse praktikandiks, aga selleks pean eesti keelt oskama.

 

– See on minu vanima venna “teene”. Minu ema ja isa, kes mõlemad on 1944. a. põgenikud, rääkisid omavahel eesti keeles. Minu vanim vend Mark (s. 1964.a.) oli teatanud ühel päeval

liivakastist koju tulles, et tema enam eesti keeles ei räägi, sest keegi ei saa temast aru. Nii see läks. Vanemad hakkasid temaga rääkima rootsi keeles. 1968. a. sündis vend Erik ja mina alles 1974. Kolmanda lapsena olid kõik rutiinid juba paigas.

 

– Ainult sinu, Lija (Langerpaur) ja mõne eestlasega siin Rootsis natukene nalja pärast.

 

– Ikka mäletan. Mul oli nii kahju, et ma ei saanud tulla märtsis toimunud koolitusele “Kuidas õpetada oma lapsele eesti keelt?” Ma ju tahan, et ka tema saaks minna Suvekodusse. Ilma eesti keele oskuseta seda ju ei saa.

 

– Natuke. Mulle meeldib rohkem muusikat komponeerida. Näiteks Metsakodus Akropolise

tares sündis laul Unemaa, millele Lija tegi sõnad. Mul oli alati süntesaator Suvekodus kaasas.

Mul on see süntekas ikka veel alles. See on Albert Meeriku, ühe nende Misomexi vanade

kingitus.

 

– Minu jaoks ei ole eesti asjad kunagi olnud rahateenimise koht. Suvekodu korraldades panin

sinna kogu oma puhkuse ja ma ei teinud seda raha pärast. Samuti ka RELis ja nüüd Ojamaal.

Aga ühtegi projekti ei ole ma kahjumisse jätnud. Ettevõtmised peavad olema jätkusuutlikud.