Kuuldavasti arutatakse praegu Riigikogu koridorides, et kas poleks aeg luua ametlik ”pagulas-” või ”väliseestlaste” päev, näiteks 23. septembril, suure põgenemise aastapäeval (1944). Jõudmaks toekamale seisukohale, kes need sõjajärgsed väliseestlased õieti olid ja mis see meile, kodu-eestastele korda läheb, meenutagem mõningaid ajaloolisi fakte.

Suur põgenemine 19441

1944. aasta sügisel, kui Eestit ähvardas Nõukogude Liidu terrori kordumine, õnnestus vabadusse põgeneda ligikaudu 75 000 inimesel, neist suur osa 1941. aasta küüditamisest pääsenud haritlaskonnal, teiste hulgas ka Marie Underil ja Gustav Suitsul. Varjupaika leiti esiteks Soomes, Saksamaal ja Rootsis, hiljem ka Kanadas ja Ameerika Ühendriikides. Neist kõigist jäi umbes kolmandik, kuskil 25 000 kaasmaalast Rootsi2. Rahvusvahelise õiguse mõistes oldi poliitilised põgenikud, ei peetud end ”ümberasujateks” ega ammugi mitte ”emigrantideks” või ”migrantideks”. Esimesel võimalusel loodeti naasta kodumaale ja tegutseti selle nimel, et Eesti võimalikult kiirelt okupantidest vabastada.   

Vastupidiselt esialgsetele ootustele sõja peatsest lõppemisest ja kiirest tagasipöördumisest koju, tuli hoopis võõral pinnal, võõras keeles ja väga vaestes oludes kuidagi hakkama saada. Alustati põgenikelaagrites, hiljem lihttöödel metsas, vabrikus või koduabilistena. Eriti rasked olid paguluse algaastad üksikemadest naistel, kelle majanduslikud ja erialased võimalused ka edaspidi jäid kaunis tagasihoidlikuks3.

Juba Saksamaa ja Rootsi põgenikelaagrites alustati haridus- ja kultuuritööga. Samas tegutseti Eesti Vabariigi taastamise eest. Seda iga Eesti Vabariigi kodaniku moraalset imperatiivi hakati täide viima mitmel viisil, mitmel mandril ja tandril. Ikka ja jälle käisid sel puhul kultuur ja poliitika käsikäes. Eesti pagulaskultuur oligi poliitika, ja poliitika oli ka osa kultuurist, mida tuli harida ja edasi arendada. Eesti heaks.

Eesti diplomaatia ja kaitsepoliitika jätkub paguluses

Põgenike poliitilist tegevust maailmasõjas võiduka Nõukogude Liidu suurvõimu huvide vastu raskendasid mitmed piirangud. See keelustati näiteks Rootsi põgenikepassis (põgenikele väljastati tol ajal eraldi passid!) passi kehtetuks muutumise ähvardusel, mis võrdus sisuliselt Rootsist väljasaatmisega4. Nõukogude Liidu esindajatel lubati külastada põgenikelaagreid, et oma ”alamaid koju tagasi kutsuda”. Illegaalselt toimus pidev informatsioonisõda, N. Liidu saatkonnast juhitud salajane õõnestustöö ja luuretegevus pagulaskonna sees. Mitu nn pagulasspiooni langes eestlaste otsustaval kaasabil rootsi statspoliseni lõksu.

Kuid hoolimata keeldudest, infiltratsioonist ja takistustest hoidsid Eesti Vabariigi diplomaadid aastakümneid formaalset rinnet: Johannes Kaiv New Yorgis, kellele järgnes hiljem Ernst Jaakson5, August Torma Londonis, eraviisiliselt Elmar Kirotar, Heinrich Laretei, Aleksander Varma Stockholmis, August Koern Kopenhaagenis.

Eesti vanemohvitserid, kolonelid Maasing, Rebane, Riipalu, Saarsen, Kurgvel, Jakobson, kapten Talpak ja teised tegutsesid sugugi mitte ainult kohalike Ohvitseride Kogude ja veteranide (nt. ”Võitlejate” ja ”soomepoiste”) liikumiste algatajatena ja innustajatena, vaid panustasid teadaolevalt ka üha külmemas külmas sõjas lääneliitlaste luureteenistustesse. Küllalt mitmed eesti noormehed, eriti USAs ja Rootsis, tegid lisaks tavalisele sõjaväeteenistusele läbi ka sõjakoolid, eriüksuste ja ohvitseri treeningu – igaks juhuks, sest võib, kes teab, ju äkki vaja minna…

EELK piiskop Johan Kõpp, kes maandus Stockholmis, pani end juba 1947. a maksma Luterlikus Maailmaliidus ja hoidis seal aastakümneid Eesti küsimust päevakorras. Tema järglaseks sai piiskop Konrad Veem. Kiirelt tekkivad kogudused üle maade liideti pihtkondadeks, sünoodideks. Enam-vähem sarnaselt toimisid vabakogudused, neist eeskätt baptistid ja veneusulised. Viimaste seas tasub nimetada protonotar Jüri Poska asjatundlikku poliitilist selgitustööd.

Kogunesid ka akadeemilised eesti naised ja tegid juba oktoobris 1945. a Rahvusvaheliste Akadeemiliste Naiste Liidu juhatusele ettekande Eesti pagulaste põgenemise põhjustest, tutvustasid Eesti okupatsiooni ja N. Liidu terroriga seonduvaid asjaolusid6. Kirjandusteadlane Ants Oras avaldas oma 1939-1946 aasta mälestused “Baltic Eclipse”, kus kirjeldatakse mõjuvalt Eestit ja teisi Baltimaid tabanud okupatsioone ja sellega seotud terrorit.

Kiriku ”Eesti Abi”, Rahvusfondi ja innukate naistegelaste (Helmi Mäelo, Stockholmis) režiis korjati raha, anti materiaalset abi Saksa DP-laagrites ja sõjainvaliidide kodudes virelevatele kaasmaalastele. Hiljem abistati, ka isiklikul pinnal, (Siberist naasnud) kaasmaalasi Eesti NSVs.   

Haridus- ja kultuurielu kui vaikiv vastupanu7

Juba põgenikelaagrites loodi laagrikoole, hiljem korralikke algkoole.  Geislingenis ja Stockholmis alustasid tööd traditsioonilised eesti gümnaasiumid. Aastakümneid juhtis Stockholmi gümaasiumi Henno Jänes. Tänaseni tegutseb edukalt Stockholmis pagulusaastate alguses asutatud 9-klassine Eesti Kool8. Rahvaülikoole loodi Sigtunas, Gimos. Nn täienduskoolid kerkisid kui seened ”igas eesti keskuses” üle maailma. Neis õpetati eelsõjaaegseid laule ja Eesti ajalugu, lähtudes eestiaegsest Tartu haritlaskonna loodud kolmeköitelisest ”Eesti Ajaloost”.

Üldiselt oli haridustung suur. Ikka veel ebakindlate olude tõttu suunati andekamad noored peamiselt inseneri- ja arstiteaduste peale. Kunstnik Erik Haamer mäletas, et kohtas kord Rootsi läänerannikul vaest eesti kalurileske. Küsinud Haamer, et kus siis poeg ka koolis käib? Vastanud naine, et ”eks ikka linnas ja seal Viit- , Viit-…”. Tähendab Hvitfeldtska gümnaasiumis, mida see hea inimene ei osanud küll hääldada, aga just seal – Göteborgi vanimas ja parimas koolis – pidi käima tema kallis poeg. Muide, selle kooli õpilaskond koosnes ehk 98 % rootslastest, 1 % juutidest, teine 1 % aga eesti poistest.

Juba põgenikelaagrites hakati organiseerima noori, asutati NMKÜ (YMCA) põhjal tugevalt rahvuslik skaudi-/gaidiliikumine. Loodi suvekodud, püsilaagrid (Rootsis: Metsakodu, Koitjärve, Veskijärve, Kungla, Ojamaa, Sämstad, Valgeranna, Kanadas Jõekääru ja Seedrioru, USAs Lakewood) – hoidmaks alles noorsugu eesti keeles, meeles, kasvatuses ja traditsioonis. Alates 1962. a toimusid ülemaailmsed eesti skaudi- ja gaidilaagrid, esiteks Kanadas Kotkajärvel (Muskokas), siis Rootsis Koitjärvel, hiljem USAs Lakewoodis. Loomulikult aidati 90ndatel aastatel taastada skautide ja gaidide liikumine Eestis.

Hästi on omavahel sidet hoidnud ka eestirootslased oma Stockholmi keskorganisatsiooniga, Svenska Odlingens Vänner9, rahvatantsugrupiga ”Rågöborna” ja ajakirjaga ”Kustbon”. Tulemuseks on nende varajane ja julge tagasipöördumine Loode-Eesti saartele ja rannikule. Taastatud on teatavasti ka Birkas/Pürksi rootsikeelne rahvaülikool Nucköl/Noarootsis.

Okupatsiooniaastatel hoidsid meie koorilauljad Saksamaal, Rootsis, Kanadas/USAs vabatahtlikkuse alusel kõrgel eesti laulu- ja laulupidude traditsioone. Poolsajand hiljem tõid nad Eestisse tagasi vabariigiaegse rahvusliku repertuaari: hümni ”Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”, ”Hoia Jumal Eestit”, lipulaulu ”Kaunistagem Eesti kojad”. Tänumeeli võime meenutada koorijuhte Juhan Aavikut, Eduard Tubinat, Harri Kiiski Stockholmis, Manivald Loite USAs ning Torontos Roman Toid ja Charles Kipparit.

Muidugi  harrastati ka noori koondavat rahvatantsu. Märkimist väärivad trupid nagu Stockholmi ”Kassari” Ilmar Toigre ja Udo Tohveri juhtimisel, Toronto ”Kungla” Toomas Metsala eestvedamisel, Göteborgi ”Veskijärve”. Loomulikult korraldati ka suuremaid ja väiksemaid tantsupidusid. Mitmel pool asutati teatritruppe, algaastatel anti Rootsis isegi ooperietendusi (näiteks Els Vaarmaniga hiilgerollis ”Tosca”). Loodi spordiseltse nagu Stockholmi ”Kalev”, Göteborgi ”Narva”, Boråsi ja Kumla korvpalliklubid. Göteborgi vollemeeskond ”Tapper” kuulus aastaid linna parimate hulka. Regulaarselt toimusid piirkondlikud suvepäevad, kus siis omavahel igal alal jõudu prooviti.  

Lääneeestlaste aastatsükkel koosnes kindlatest pidepunktidest, nagu Vabariigi aastapäeva aktus veebruari lõpus, võidupüha jaanipäeval ja jõuluõhtu jumalateenistus. Torontos viidi näiteks 1987. a läbi 7 eestikeelset jõulujumalateenistust. Tõmbamaks tähelepanu okupeeritud Eesti olukorrale ja eesti kultuurile loodi regionaalsed ja rahvusvahelised festivalid koos püsiorganisatisoonidega: USAs Lääneranniku Eesti Päevad, Kesk-Lääne Eesti Noorte Koondis Torontos. Rootsis alustati Göteborgis Estivali festivaliga (1983, -86 jne, kuni 2018 Stockholmis seoses EV 100-ga10). Robert Kreemi algatusel loodi “globaalsed” ESTO kultuur-poliitfestivalid, mis toimusid esiteks Torontos alates 1972. a-st (1976 Baltimore, 1980 Stockholm, 1984 Toronto, 1988 Sidney jne… 2019. Helsingi-Tallinn).

Suured Eesti Majad on saanud tõhusateks pidepunktideks ja keskusteks näiteks New Yorgis, Torontos ja Stockholmis, väiksemad majad on kerkinud ka Göteborgis, Lundis ja mujalgi. Nad on alati olnud avatud kõigile eestlastele, eriti kodumaalt tulnuile. Toronto kesklinnas koondab peamiselt Elmar Tampõllu nõu ja jõuga loodud pilvelõhkuja Tartu College eesti üldsust ja haritlaskonda juba aastakümneid. Seal asub nüüd ka Välis-Eesti Muuseum VEMU koos ulatusliku arhiiviga. Artur Ekbaumi initsiatiivil lõid meie torontolased Eesti Panga (Toronto Estonian Credit Union). See teenindab juba pool sajandit mitte ainult kohalikku eestlaskonda, toetab majanduslikult eesti üritusi.

Oli aastaid, kui paguluses avaldati märgatavalt rohkem eestikeelset originaalkirjandust ja luulet kui Eesti NSVs11. Välja anti sellised suurteosed nagu Andrus Saareste ”Eesti mõisteline sõnaraamat”, Erik Haameri illustratsioonidega suur ”Kalevipoeg”, Marie Underi ”Sädemed tuhas”, Uku Masingu mitmed luulekogud, ning suur koguteos ”Eesti riik ja rahvas teises maailmasõjas”, 12 kd12.  

Aastakümnete jooksul ilmus enam kui tosin pagulasajalehte. Stockholmis konkureerisid aastaid ”Stockholms Tidningen Eestlastele”, toimetajaks Juhan Kokla, kaastööliseks legendaarne ”Fakt” ehk Voldemar Kures, ”Teataja” ja “Välis-Eesti”. Püsinud on vaid ”Eesti Päevaleht” (Stockholmis). New Yorgis loeti Harald Raudsepa ”Vaba Eesti Sõna”, Torontos varem ”Meie Elu” ja ”Vaba Eestlane”, nüüd ”Eesti Elu” ja website EWR, Inglismaal ”Eesti Hääl”, Saksamaal ”Eesti Post” ja ”Eesti Rada”, Austraalias ”Meie Kodu”.

Tosinate kaupa anti välja erialaajakirju, kirjandusrahva ”Tulimuld” (toimetas Bernard Kangro, Lundis), ja ”Mana” (toimetasid Ivar Grünthal Göteborgis ja Hellar Grabbi Marylandis), poliit- ja noorsoo ajakirju, nt käsitööharrastajate ”Triinu”, sotside ”Sõnumid” ja skautide/gaidide ”Tulehoidja”.  

Sooliselt segregeeritud vabadusvõitlus

Naised käisid enamasti tööl, mis oli 1950ndate aastatel ikka veel ebatavaline. Tänu naiste tööpanusele ja sissetulekutele saavutasid põgenikud kümnekonna aastaga kohalikega samaväärse majandusliku taseme. Naiste osa põgenikeorganisatsoonide juhtimisel oli esimestel aastatel üsna tagasihoidlik, seetõttu loodi oma ühinguid ja seltse.  

Akadeemilisi naisi koondas Aino Suitsu, Mea Krimsi ja teiste poolt juhitud Eesti Akadeemiliste Naiste Ühing Rootsis, mis alustas juba 1945. a ja jätkas tegutsemist 90. aastate keskpaigani13. Esimese naisena asus rootsieesti teadlaste keskorganisatsiooni (ETSR, vt allpool) 1977. a juhtima metsandusprofessor Aino Käärik. Tõhusa aluse naisajaloo uuringuile pani Helmi Mäelo Stockholmis, ilmus ”Eesti naine läbi aegade” (1957).  

Rahvusliku käsitöö edendamiseks asutati käsitööringe ja 1952. a Vera Poska-Grünthali eestvedamisel ajakiri ”Triinu” (ilmus kuni 1995. a). Kesksel kohal oli rahvarõivaste õmblemine, aga ka muu rahvuslik käsitöö, korraldati näitusi. Juba aprillis 1945 toimus Stockholmi raekoja suures saalis balti põgenike ühine käsitöönäitus, kus esitati üle 4000 eksponaadi, näituse avas prints Eugen ja külastajaid hinnati 10 000-le.    

Erilist tähelepanu äratasid rootslaste, hiljem ka kanadalaste seas eesti naisvõimlejad. Juba 1940. aastate lõpus hakkas Ernst Idla Stockholmis naisvõimlejaid juhendama. Kusjuures Idla pani oma suure 1949. a Stockholmi staadioni ”Valguspeo” plakatile Virve Eenpalu pildi. Vaid vähesed teadsid, et Eesti endise peaministri tütar vireles siis juba aastaid Siberi sügavustes. ”Idla-flickorna” (tõlkes Idla-tüdrukud) on Stockholmi rootsi ühiskonnas juba aastaid tagasi kinnistunud mõiste. Seal käisid võimlemas ka kuningakoja tütred. Hiljem tegid ka Malmö naisvõimlejad ”Malmöflickorna” Leida Leesmenti ja tema tütre Tiina juhtimisel Eestile nime, nagu tegid ka Helene Tiiduse, hiljem ka Siina Kasekampi, Annely Riga ja eriti Evelyn Koopi naisvõimlejad Torontos.

Eesti poliitikud, ajakirjanikud ja teadlased paguluses14

Taastatud eestiaegsed erakonnad, eesotsas ”põllumeeste”, parempoolsete ja liberaalidega, liitusid jõudu mööda Rootsi poliitmaastikuga ja hoidsid seal Eesti küsimusi päevakorras. Efektiivsemate üksikvõitlejate hulka kuulusid viimastel aastatel liberaalid Andres Küng ja Ülo Ignats ning konservatiiv, Rootsi Riksdagi asendusliige Peeter Luksep.

Eesti haritlased, kirjanikud ja ajakirjanikud Rootsis (eriti tuleks siinpuhul nimetada Andres Küngi15) tegid sama ülikoolide ja muuseumite juures ja ajalehtede, ajakirjade veergudel. Eestiteemalisi artikleid leidus Rootsis ikka Dagens Nyheteri, Göteborgs Handels- och Sjöfartstidningen ja Expresseni veergudel.

Aastatel 1945-1949 töötas Pinnebergis, Hamburgi külje all Balti ülikool16, kus õpetasid ja õppisid ka paljud eestlased. Aastal 1986 loodi Toronto ülikooli (UofT) juures Eesti Õppetool, Chair of Estonian Studies, peamiselt Elmar Tampõllu ettenägelikkuse ja ressurssidega. Selle õppetooli mõju on professor Jüri Kivimäe juhtimisel järjest kasvanud ja on nüüd tuntav ka Eestis, tegelikult üle Baltikumi ja Kanada.

Pagulusse saabunud ”poliitikud” taastasid eestiaegseid erakondi, ühineti vastavates maades pikapeale esinduslikeks keskorganisatsioonideks, Rootsis Eesti Komitee, Eesti Rahvusfond, Eesti Rahvusnõukogu ja Rootsieestlaste Esindus, praegu vaid Rootsi Eestlaste Liit, Kanadas Eesti Kesknõukogu, USAs ERKÜ, ja Eesti organisatsioonide globaalne võrgustik Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu (ÜEKN). Paralleelselt sellega tegutses tasa ja targu ka (Oslo) eksiilvalitsus. Kõik saatsid pidevalt märgukirju Eesti olude kohta valitsustele, rahvusvahelistele organisatsioonidele ja muidugi ÜRO allorganitele.

Jätkati ka traditsiooniliste akadeemiliste organisatsioonide tegevust seltside ja korporatsioonide näol. Juba 1945. a lõid Tartu ja Tallinna teadlased Eesti Teadusliku Seltsi Rootsis17, mis annab tänaseni välja aastaraamatuid (viimane, nr XV ilmus kahe aasta eest). Ka USAs tegutses kaua eesti teadlaste organisatsioon ja toimetas aastaraamatuid. Teodor Künnapase ”Eesti teadlased väljaspool kodumaad” (1984) sisaldab üle viiesaja nime.

Niipea, kui avanes võimalus, tulid väliseesti teadlased Tartu ja Tallinna ülikoolidesse ekskursioonidele, külalisloenguid pidama ja professoriteks. Teadaolevalt esimene lääne üliõpilasgrupp, kes ööbis Tartus, tuli 1989. a vabariigi aastapäevaks Kieli ülikoolist. Akadeemilisel aastal 1991/92 tegutses esimene täisaastaline väliseestlasest külalisprofessor (Rebas) Tartus. Märkimisväärselt  mõjusid nii läänes kui ka Eestis Rein Taagepera mõtted ja plaanid. Alates 1988. a sügisest aitasid läänes järjepidevalt tegutsenud akadeemilised seltsid ja korporatsioonid end taastada ka Eestis.

Osaleti aktiivselt rahvusvahelistes teadusorganisatsioonides, kus pearõhk ”Baltikum”: Baltische Historische Kommission (Göttingen), Baltiska Institutet (Stockholm), Association for the Advancement of Baltic Studies (AABS, New York), ka üldbalti poliitorganisatsioonides, nagu Stockholmis Baltiska Kommittén, Baltiska Humanistiska Förbundet, USAs Baltic Appeal to the United Nations (BATUN) ja Joint Baltic American National Committee (JBANC). Mittemetlikult võeti osa Helsingi 1975. a konverentsist, ametlikult juba Kopenhaageni 1985. a tribunalist ja järgnevast Baltic Peace and Freedom Cruise’st ning sellele järgnevast seminarist Stockholmi ülikoolis.

Omaette peatükki infoteenistuse asjus väärib Müncheni Radio Free Europe/Liberty eesti osakond (Jaan Pennar, Aleksander Terras, Toomas-Hendrik Ilves, Karin Saarsen), aga kindlasti ka USA Washington Voice of America (VoA), kus töötasid teiste seas Ilmar Mikiver, Vello Ederma.  

Mitmel pool loodi eesti noorteadlaste/poliitikute organisatsioone, mis olid omavahel globaalses ühenduses. USAs/Kanadas alates 1966 ”mü”, ehk metsaülikool Kotkajärvel/Muskokas; Rootsis ”metroo” ehk ”metsaülikool Rootsis” alates 1977. Mõlemad töötasid ja töötavad tänapäevani koostöös kodumaiste teadlaste ja kultuuritegelastega.

Loomulik vastutus Eesti iseseisvuse taastamise eest

Ilma pikemata võeti paguluses omaks 1980. aastate Eesti uuendused normaalsuse suunas, küllalt tihti rakenduti seejärel nagu isikliku vastutusega Eestis toimuvasse. Alates 1987.a. liituti juba laiemalt, kes fosforiidisõja, kes muinsuskaitse, kes Kodanike Komiteede liikumisega, kes Stockholmi Ants Kippari Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskusega. Edgar Savisaare valitsust püüdsid majanduslikult normaalseisse roopaisse tirida mitmed välis-eesti majandusinimesed, eesotsas Rudolf Jalakaga Stockholmist. Stockholmis ja mujal Rootsis leidsid aset suurt tähelepanu äratanud Baltikumi vabadusvõitlust toetavad esmaspäeva-demonstratsioonid Andres Küngi ja Peeter Luksepa eestvedamisel.

1988. a varasuvel pandi Toronto Eesti Õppetooli juures kokku (Taagepera, Rebas) Välis-Eesti Muinsukaitse Seltsi algmaterjalid. VEMSi osakondi loodi näiteks Torontos, Göteborgis ja Stockholmis. Göteborgi osakond finantseeris muuhulgas Saaremaa kirikukatuste ja Eesti originaalse sini-must-valge restaureerimise. Pole juhuslik, et mitmeid väliseestlasi on nimetatud taastatud Eesti ülikoolide ja haridusseltside auliikmeteks, et neid on väärtustatud mitmete riiklike ordenitega.

Paljud väliseestlased mäletavad, kuidas hoolitseti juba 1960. aastatest raudse eesriide tagant saabunud eesti sugulaste, kirjanike, kunstnike, haritlaste, muusikute ja hiljem ka noorpoliitikute eest. Samuti aidati neil luua ametialaseid kontakte. Vaevalt näiteks, et Tunne Kelam, Lennart Meri, Jüri Adams, Trivimi Velliste, Marju Lauristin, Mart Laar, Eerik-Niiles Kross, Eve Pärnaste, Lagle Parek ja paljud teised oleksid läänes omadega nii hästi toime tulnud, kui neile poleks antud lahkelt kasutada väliseestlaste abi, nende teadmisi ja sidemeid. Loomulikult võeti läänes juba 1980. a alguses omaks Eesti NSVst nagu välja sülitatud Arvo Pärt ja Neeme Järvi. Eraldi peatüki võiks kirjutada sellest, kuidas 1990. aasta suvel kiirtõlgiti Stockholmis öösiti välisminister Lennart Meri kõnesid ja aidati tal Stockholmi ja Viini Eestile ülitähtsatele kohtumistele kohale jõuda.

Eriti liitusid väliseestlased ERSPga, esimese Eesti selgelt demokraatliku erakonnaga. Ilmselt tuletas ERSP oma resoluutste poliitvangidega ja oma hoiakutes kõige enam meelde väliseestlaste enda palet. Tulemuseks oli, et just väliseestlaste julgete esinemiste tõttu võttis Eesti Kongress ja Eesti Komitee (1990) endale selgelt demokraatliku, Eesti riiklust TAASTAVA suuna. Öeldi selgelt EI rahvarinde ideoloogide taotlustele saada autonoomia Nõukogude Liidu piires. Nii sai, ka tänu väliseestlaste kohalolekule ja survele, EV endale lääneliku, moodsa põhiseaduse.  

Pagulaseestlaste tegevus väärib mäletamist!   

Kahtlemata hoidsid läände põgenenud eestlased okupatsiooniaastakümnetel väga laia ja mitmekülgset Eesti-rinnet. Kujunes välja globaalse eestlaskonna intensiivne poliitiline ja kultuuriline koostöö. Hoolimata pagulaskonda aastaid kimbutanud majandusraskustest, Nõukogude Liidu diplomaatia ja julgeolekuteenistuse pidevast vastutöötamisest ja laiema lääne avalikkuse tõrksusest jätkati ühist võitlust vaba Eesti eest.  Kus iganes võimalik, paisati lauale okupeeritud kodumaa küsimus ja seda pikki aastakümneid – kuni Eesti taasiseseisvumiseni välja. Ühiselt asuti siis Eesti demokraatiat taas üles ehitama, liituti sujuvalt majandus-, kultuuri- ja teadusellu.  

Välis-eestlaste panus Eesti Vabariigi järjepidevuse hoidmisel ja iseseisvuse taastamisel on tähelepandav ja väärib mäletamist.

Viited

1 Vt Tartu Ülikooli kirjastuselt 2006.a. ilmunud kogumikku “Suur põgenemine 1944. Eestlaste lahkumine läände ja selle mõjud.” toim. Kumer-Haukanõmm, Rosenberg, Tammaru; Korporatsioon Filiae Patriae 2009. ilmunud artiklikogumikku “Eestlaste põgenemine Läände Teise maailmasõja ajal. Artiklid ja elulood.” toim. Hallik, Kukk ja Laidla.

2 Raimo Raag (2009) märgib, et Rootsi ametlike andmete kohaselt oli juunis 1945 end Rootsis põgenikuna registreerinud 28 369 inimest (sh rannarootslased).

Anu Mai Kõll (2009) Eesti põgenike toimetulekust Rootsis naiste perspektiivist. Kogumikus Eestlaste põgenemine Läände Teise maailma sõja ajal.  

Vt Li Bennich-Björkman (2017) Sörja ett liv, leva ett annat. Om flyktingens mörker och ljus. Appell Förlag. Halmstad.

5 Anne Velliste (2000) Ernst Jaaksonile. Eesti Enstüklopeediakirjastus.

Vera Poska-Grünthal (1985) Elu jätkub võõrsil. Estoprint: Toronto.

Kangro (1976) Eesti Rootsis. Ülevaade sõnas ja pildis. Eesti Kirjanike Kooperatiiv. Lund.  

8 http://www.estniskaskolan.se/

9 http://www.estlandssvenskarna.se/

10 http://estival.nu/

11  Eesti kirjandus paguluses XX sajandil. (2008) toim. Piret Kruuspere. Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus. Mägi, Ristikivi ja Kangro (1973) Eesti kirjandus paguluses. 1944-1972. Eesti Kirjanike Kooperatiiv.

12  Viimasele järgnes kohe Tallinna (VEKSA/KGB) ”Kodumaa” vasturünnak, kolm nagu sarnasel paberil ja trükis ”lisaköidet”, kus laimati tuttavas roppstiilis vabariigiaegset ja eksiiljuhtkonda. Stockholmi eestlaskonnas sogasid vett nõukogude agendid nagu Artur Haman/Juhan Tuldava. Ikka veel ebaselge on Kanada ja USA eestlaskonda raskelt tabanud juhtum ”Eerik Heine”. KGB allorgan VEKSA värbas välis-eesti noori, mis jaksas ja vahel see neil ka õnnestus.

13  Vt Tamm (2016) Eesti Akadeemiliste Naiste Ühing Rootsis 1945-1996. Ettekande slaidid.  https://www.slideshare.net/evelintamm5/eesti-akadeemiliste-naiste-hingu-tegevusest-rootsis-19451996

14  Eesti teadlased ja insenerid välismaal. (2011). Toimetaja Vahur Mägi. Teaduste Akadeemia Kirjastuselt.  

15  Vt Küng (2002) Baltikumile elatud aastad. Ajakirjaniku mälestused. Orion: Tallinn. Küng (1971) Saatusi ja saavutusi. Eesti Kirjanike Kooperatiiv: Lund.  

16  Balti Ülikool Saksamaal 1945-1949. Koguteos.(1991) Toim. Elmar Järvesoo. Balti Ülikooli Eesti Seltsi toimetis: Toronto.

17  Arens Olavi (2010). ”Ajalookirjutus eksiilis: Eesti Teaduslik Selts Rootsis”. Acta Historica Tallinnensia 15: lk. 191–199. Vt ka http://etsr.se/ ja digitaliseeritud Annales http://www.ester.ee/record=b1114852*est 

Soovitav kirjandus

Bernard Kangro Eesti Rootsis. Lund 1976

Idem, Estland i Sverige. Lund 1976.

Carl Göran Andreae, Sverige och den stora flykten från Estland. Uppsala 2004

Idem, Rootsi ja suur põgenemine Eestist 1943-1944. Olion 2005.

Ferdinand Kool, DP kroonika. Eesti pagulased Saksamaal 1944-1951. Lakewood 1999.

Eestlased Kanadas, Ajalooline koguteos, I, II. Toronto 1975, 1985

Hain Rebas, En minoritet organiserar sig (Esterna i Sverige). De första båtflyktingarna: Sveriges ester och letter. Ed. The Swedish Board of Immigration (SIV). Stockholm 1985.

Idem, Sverigeesternas politiska verksamhet. Estländare i Sverige. Historia, språk, kultur. Red. H.Runblom.

Uppsala Multiethnic Papers 12,. Uppsala 1988, s. 95-114.

 

Ülevaate koostajad:

Evelin Tamm, Eesti Teadusliku Seltsi Rootsis juhataja ja Rootsi Eestlaste Liidu juhatuse liige

Hain Rebas, prof. em.

aprillis 2018