Kui Eesti sai taas vabaks, olin 14-aastane. Olin siis sama vana, kui mu noorim laps täna. Ma ei suuda meenutada 20. augustit 1991. Kas me vaatasime televiisorist Vabariigi de facto taastamist, otseülekannet Toompealt, kus võeti vastu Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus Eesti riiklikust iseseisvusest kell 23.03. Igatahes oli sellel päeval isal 43. sünnipäev. Kuna see oli teisipäev, siis sünnipäevapidu kindlasti ei peetud.
Kindlasti ei saanud ma siis aru, mida tähendas otsus Eesti riiklikust iseseisvusest, otsus moodustada Eesti Vabariigi põhiseaduse väljatöötamiseks Põhiseaduse Assamblee ja viia läbi uue põhiseaduse järgi Eesti Vabariigi parlamendivalimised 1992. Ma ei teadnud midagi Eesti Vabariigi järjekestvusest rahvusvahelise õiguse subjektina.
Ma olin sündinud ja kasvanud nõukogude Eestis, peres, kus ei räägitud Eesti Vabariigist ja ajast, mis oli olnud. Hirm ja trauma märtsiküüditamisest, vanaisa tapmisest metsavendade haarangul pani perekonna vaikima. Koliti kodukohast kaugele, elati vaikselt ja tagasihoidlikult ning oodati südames vabadust.
Nüüd meenutavad vanemad, kuidas nad 19. augustil Viljandist bussiga Tallinna sõitsid, et Ajalooarhiivist tuua kohtule tõendeid isatalu kohta. Kuidas bussiaknast nähti nõukogude tankikolonne liikumas Tallinna suunas. Taas oli hirm ja ängistus tuleviku ees. Kas neid tõendeid enam üldse vaja läheb isakodu tagasi saamiseks. Kas taas surutakse jõuga vaba Eesti maha ja vabadusvõitlejaid ootavad ees repressioonid.
Täna mõtlevad ilmselt paljud sellele, et kui tol ajal oleks Moskvast käske andnud tänane Putin, siis tõenäoliselt oleks valatud verd… Eestil oli õnne!
Täna teeme sügava kummarduse kõikide eestlaste ja Eesti sõprade ees, kes aitasid vabadusvõitlusele kaasa igal võimalikul moel ja saada Eesti riigil taas vabaks!
SIRLE SÖÖT
Rahvuslik Kontakt
