Head kaasmaalased Rootsis, eestluse hoidjad ja vedajad!
Pean kahetsusega teatama, et olen lõpetamas oma lähetust Rootsis. Seda aasta plaanitust varem, kuid maailmas toimuv on teinud oma korrektiive ka Tallinnas ja mind on palutud naasta pealinna, välisministeeriumisse, ja asuda juhtima poliitika plaanimise osakonda. Kuigi osakond on ministeeriumi struktuuris juba pikka aega, on plaanis mõningad ümberkorraldused, mida peaksin hakkama ellu viima. Muutuste peapõhjuseks on Ukrainas toimuv sõda, aga ka muud kriisid, mis üksteist võimendades, on hakanud meid räsima, samuti vajadus hakata mõtlema, mida tuleks välispoliitikas teha nende kriisidega pikema aja jooksul hakkama saamiseks või neist edukana ja tugevamana väljumiseks. Kuigi minu otsus ei olnud kerge, sest Rootsis hakkas just pandeemiajärgne elu ja olu õitsema ning paljud asjad, mis varem ainult mõtetes olnud, toimuma ning paljutki jäi poolel, siis olen alati püüdnud lähtuda seisukohast, et teen seda, mida Eesti minult kõige rohkem ootab. Antud olukorras siis peamaja ja ettevalmistused tulevikuks. Eks see tähenda rohkem paberi- ja mõttetööd kui saatkonna juhtimine või saadik olemine, kuid olen sellega ka varem tegelenud ja olud on mulle tuttavad. Juhtisin 2017. aastal vastuvõetud Eesti julgeolekupoliitika aluste koostamist. Ju siis on need varasemad korrad olnud ka edukad, et mind nende liistude juurde tagasi soovitakse.
Kolm aastat Rootsis on olnud aga huvitavad, seda isegi hoolimata sellest, et pandeemiahood meie tegevust muserdasid ja mitmeid tõkkeid teele heitsid. Selgeks sai, et Eesti ja Rootsi omavahelised suhted on väga head, kuid alati jääb võimalus veelgi rohkem teha ja saavutada, uusi koostööelemente leida ja neist mõlemale poolele kasu ammutada. Hoolimata pandeemia poolt teele heidetud takistustest läks sel perioodil käima kahepoolse Rootsi-Eesti koostööfondi töö. Selle kõige paremaks väljenduseks on noorte juhtide mestimisprogramm, mis sai alguse selle aasta esimestel kuudel fondi koostöös Swedpanga ja SEBga. Loodame, et nn pilootprojekt, milles osaleb üle 20 noore juhi erinevatelt erialadelt ja ühiskonna sektoritest, jätkub edukalt ja aitab kaasa nii vajaliku võrgustiku tekkimisele meie kahe rahva sees ja vahel. Soome-Rootsi sarnane projekt on neid kahte riiki ja ühiskonda lähendanud ja koostoimet parandanud. Nii peab ka meil minema.
Teine oluline algatus, mis on jõudmas ühe teetähiseni, on Eesti-Rootsi koostööaruanne, mille koostamises leppisid välisministrid kokku aasta tagasi. Aruanne on valmimas. Kahjuks ei lubanud poliitilised zik-zakitamised Eestis aruannet avaldada enne Jaanipäeva, mil see oli plaanitud minister Linde ja minister Liimetsa eestvedamisel Narvas. Eks selleks tuleb õige pea uus võimalus, mil saame lugeda Pär Nuderi ja Raul Eametsa juhitud töögrupi ettepanekuid koostöö elavdamiseks ja süvendamiseks tulevastetel aastatel või aastakümnetel. Eesti ja Rootsi on mõlemad innovaatilised riigid, ühiskond vaatab tulevikku ja on valmis võtma samme oma toimimise tõhustamiseks ja kestlikkuse kindlustamiseks. Teemadeks võitlus kliimamuutusega, rohepööre ja elektrifitseerimine, riigi ja erasektori digilahendused, ringmajandus ja ringtootmine. Kuid nagu ikka pole niivõrd oluline ettepanekud paberil kuivõrd nende ettepanekute ellu viimine, tegelikkuseks vormistamine. Selleks kõigile jõudu ja head pealehakkamist.
Pandeemiamõjud diplomaatias on vähenemas. Selle tõestuseks on ka kõrgetasemeliste visiitide ja ministeeriumide delegatsioonide külaskäikude naasmine saatkonna päevakavva. Ei saa väita, et see oleks pandeemia päevil täiesti seiskunud, kuid tegelikkus oli ikkagi päris nukker. Nüüd, kui vaadata tagasi eelmise aasta septembrist siia poole, siis on Rootsit erinevates vormides külastanud Vabariigi President Alar Karis, president Kersti Kaljulaid, isegi kaks korda, Riigikogu esimees Jüri Ratas, peaminister Kaja Kallas, ka kaks korda, välisminister Eva-Maria Liimets, kaitseminister Kalle Laanet, IT- ja välismajandusminister Andres Sutt ja keskkonnaminister Erki Savisaar, lisaks neile Riigikogu väliskomisjoni suur delegatsioon, välisministeeriumi kantsler, delegatsioonid haridus-ja teadusministeeriumist, majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumist, IT-asekantsler. Nimekiri on pikk ja räägib iseenda eest, eriti kui arvestada, et pandeemia ajal olime me piiride sulgemises agaramad kui meie Rootsi naabrid. Eks nende visiitide keskmes on olnud algul pandeemia, siis sõda Ukrainas, siis Rootsi avaldus saada NATO liikmeks, kuid oluline on see, et mitmel visiidil on olnud kaasas äridelegatsioon. Oleme saatkonnaga proovinud ka minna kaugemale kui ainult Stockholm – Västeras, Göteborg, Karlstadt, Uppsala, Ojamaa – on olnud visiitide programmide osa. Loodan, et see aktiivsus jätkub, tegelikult kasvab, sest meil on Rootsist palju õppida ja rootslastel ka meie kogemusest nii mõndagi ammutada. Lisaks oleks vaja sama aktiivseks saada Rootsi poliitikute ja ettevõtete liikumine Eesti suunas. Lennukid ja laevad käivad, tuleb lihtsalt suunata ja…
Eestlaskond Rootsis on tugev. Ega me täpselt ei tea kui palju meid siin riigis pidevalt või ajutiselt on. On olnud mitmeid laineid, mis meid siia teisele poole Läänemerd toonud. Põhjused on erinevad, osadel kurvad, osadel rõõmsad, osadel vabal tahtel, osadel sunnitult, kuid selge on, et meid või kes end meiega seostavad, on palju. Inimeste eelistused ja südamekutsed on erinevad, seda nii ühiskondlikus elus, poliitikas või lihtsalt ellusuhtumises, kuid igaühe jaoks meist on oluline, et oleks millelgi toetuda, millestki kinni hoida, et säilitada elurõõmu, aga ka ületada raskusi. Eestlus ongi see südamekutse ja mul on hea meel, et Rootsis on see aastakümneid olnud tegus ja mitmekülgne ning et see kõik jätkub. Olen seda näinud osaledes teie üritustel, teiega suheldes ja mõtteid jagades, see pühendumus on nakkav. Nii et REL, aga ka need, kes muud moodi ja mujal Eesti asja ajavad – pange edasi, hoidke lippu lehvimas ja kõrgel, ühendage, utsitage ja motiveerige. Seda on vaja, väga. Tantsutrupid, laulukoorid, kirjandusklubid, Eesti majad, Kaubanduskoda, laste- ja noortegrupid, Eesti kool ja lasteaed hoidke end, olge tegusad. Seda on vaja, väga.
Hea meel on ka sellest, et rasketel aegadel ei jätnud me kõrvale oma saatusekaaslasi, kellel pole viimastel kümnendeil võib-olla nii hästi läinud. Kohe kui algas Venemaa agressioon Ukrainas käivitus kodanikuühiskonna protest Norrmalmstorgil, järgides sama meelsust ja eesmärki, mis oli umbes 30 aastat tagasi. Need miitingud on olnud kestlikud ja peavad jääma selleks, kuni sõjategevus on lõppenud ja Ukraina endale vastuvõetavatel tingimustel agressoriga kokkuleppele jõudnud. Teie, meie kõigi asi on kindlustada, et toetus Ukrainale säilib, et me ei väsi seda välja näitamast, et me oleme ka edaspidi kaasas, ärksalt ja erksalt.
See hüvastijätu kiri on läinud liiga pikaks. Kirjutada oleks paljustki veel, kuid kusagile tuleb panna piir, tõmmata joon, ükskõik kui palju süda ja hing muud ei soovi. Kahju on lahkuda, kuid diplomaadi töö on selline. Millalgi tuleb seda nii ehk naa teha ja kui ajad on sellised, et sind on rohkem vaja kusagil mujal, siis tuleb minna ja jätkata seal, sest suur eesmärk on ühesugune – nii siin kui seal – kindlustada Eesti iseseisvus ja eestluse püsimine. Ja nagu ma Vabariigi aastapäeva kõnede lõpetuseks kolm aastat ütlesin ning olgu see siis viimane kord – nii kaua kui Eestis saab vabalt mõtelda, vabalt mõtteid avaldada, vabalt tegutseda, vabalt olla ja elada, pole muret. Kuni suudame rääkida ilusas eesti keeles ja säilitada avatud ja lahket meelt, ei võta meid ei ussi- ega püssirohi
Olge tublid. Elagu Eesti!
Teie
Margus Kolga
Suursaadik Rootsis 2019-2022
