TOIMUMISAEG: 20. november 2019 kell 18.00
KOHT: Stockholmi Eesti Maja suur saal, Wallingatan 34
Kolmapäeval, 20. novembril kell 18.00 näitame Novembriööde filmifestivali NÖFF neljandat filmi. Kavas on Marianna Kaati dokumentaalfilm “14 käänet” (2017)
Filmi aluseks on mitu paralleelselt arenevat venekeelse pere lugu. Filmitegijad jälgisid peaaegu nelja aasta jooksul 5-aastaselt eesti lasteaeda läinud Ksenijat ja Emiliat, eesti kooli eelistanud 7. klassi õpilast Marki ja Eestist Peterburi kõrgkooli õppima läinud abiturienti Vitalit. Hirmud ja kõhklused, lootused ja frustratsioon, toimetulekud ja äpardused, lõimumine ja isolatsioon, keel ja identiteet – film püüab mõista probleeme, millega venekeelsed lapsed ja nende vanemad rinda pistavad. Hoolimata ohust oma identiteeti kaotada, üritavad peategelased meeleheitlikult
Vaata treilerit SIIT
Järgmised filmiõhtud:
R 22/11 18.00 – Tõde ja õigus (2019)
R 29/11 18.00 – Lagle rännakud (2019) Külas filmi peategelane Lagle Parek
R 29/11 20.00 – Ott Tänak- The Movie (2019) Külas filmitegijad
Kõikidel filmidel on inglisekeelsed subtiitrid.
Filmiklubis on piletid müügil kohapeal. Klubi Estetic liikmele 70 kr, mitteliikmele 100 kr.
KLUBI ESTETIC
Sirle Sööt
moc.l1732380107iamg@1732380107toos.1732380107elris1732380107
Filmist pikemalt:
Marianna Kaat: „Sellist teemat pole Eesti filmides üldse käsitletud, ei mängu- ega dokumentaalfilmides. Filmiga alustasin ma neli aastat tagasi. Tahtsin juba ammu teha midagi kohalikest venelastest, aga ei leidnud õiget suunda, sest teema ei ole lihtne. Selle filmi puhul algas kõik minu juuksurist, kelle poeg Mark on üks tegelastest.“
Kui Mark lõpetas kuuenda klassi, otsustas ta ise, et läheb nüüd eesti õppekeelega kooli, Kadrioru saksa gümnaasiumisse, ja see saigi „14 käände“ tegemise ajendiks. Vaid üks tegelane oleks aga filmi ülesehituse seisukohalt väheks jäänud. Oluline on lapse viies eluaasta, sest siis tuleb otsustada, millises koolis ta käima hakkab. Sellest lähtudes tuleb valida eelkool. Nii sattusid filmi Ksenija ja Emilie. Aga Vitali on tegelastest kõige vanem, filmi väntamise ajal hakkas ta gümnaasiumi lõpetama. Temani jõudis Kaat Facebookist leitud videoprojekti kaudu, mille noormees oli postitanud. /—/
Filmis esinevad perekonnad, kes on motiveeritud oma lastele eesti keelt õpetama, isegi kui vanemad ise end eesti keelt kõneledes kuigi kindlalt ei tunne. Eesti venekeelse elanikkonna seas esineb aga ka vastupidist veendumust: eesti keel pole kuigi oluline ning tähtis on hästi osata vene ja inglise keelt, sest Eesti on kultuuriliselt üks üsna tähtsusetu nurgake.
„Seda ma filmi teadlikult sisse ei toonud,“ ütles Kaat. „See on niigi selge, poliitilised mängud selle ümber käivad juba 25 aastat. See oleks liiga lihtne tee. Mina tahtsin näidata inimesi, kes on Eesti riigile lojaalsed, kes tahavad siin elada ja pingutavad selle nimel, et nende laste tulevik oleks siin. Siin on eesti publikul võimalik näha, et on sellised venelased, kes väga pingutavad meie ühiskonda sulandumise nimel. Ja kui palju meie – riik ja ühiskond – suudame neid aidata.“
Filmis tulevad välja nende inimeste identiteediprobleemid: kas lapsele ei jää intensiivselt eesti keelt õppides võõraks vene keel ja kultuur? Omaette lugu on Vitaliga, kes pärast gümnaasiumi lõpetamist läks Peterburi kõrgkooli. Seal ei pidanud kaaslased teda venelaseks, aga Eestis – kuna noormees eesti keelt ei rääkinud – ei võeta teda eestlaste seas samuti omaks. /—/
Vitali ei nimeta end filmis mitte eestlaseks ega venelaseks, vaid eurooplaseks. „See oli minu jaoks hinnaline avastus, märkasin seda alles monteerides,“ ütles Kaat. „Meie ühiskonnas ei räägita kohalikest venelastest kui eurooplastest. Inimene vajab identiteeti ja kui ta ei suuda end kuhugi paigutada, siis eurooplaseks olemine on vene taustaga tohutult oluline. Nad tahavad olla seotud mingi positiivse, suurema asjaga. Kui Eesti ei võta neid omaks, siis tehku seda Euroopa. Võimaldab ju Eesti pass reisida Euroopas ilma viisata.“ /—/
Artikli täisversioon:
http://kultuur.postimees.ee/4260265/miks-eesti-venelased-tahavad-eesti-keelt-raakida
Alla, H. (2017). Eesti venelased tahavad eesti keelt rääkida. Postimees, 4. okt, lk 20-21.
Filmist kriitiku pilguga
Filipp Kruusvall: „Paradoksaalselt on venekeelsete küsimus üks Eesti sotsiaalteadlaste enim risti-põiki läbi uuritud valdkondi, ent dokumentalistidest on see magus-valus teema peaaegu üldse puutumata jäänud. Seni tehtud dokkides paistab eestivenelane tavaliselt mingisuguse äärmusliku friigina, olgu siis alkohoolikud-narkomaanid Sulev Keeduse „Varesesaare venelastes“ või lõbusad veidrikud Aljona Suržikova „Suur-Sõjamäes“ ja Vladimir Loginovi „Sipelgapesas“. Rääkimata juba Meelis Muhu „Meeleavaldajast“, kus on portreteeritud sõjakat ja kaitsepolitsei jälgimise all pensionäri Esja Šuri. Teisele kaalukausile võib asetada vaid Aleksandr Heifetsi „Võõra omade seas“, mis vaatab juba sügavamalt eesti-vene identiteediotsinguid Narva bändi AveNue muusikute näitel.
Eks see venekeelsete elu ja olu Eestis ongi selline mitmekihiline sibul, mille koorimine üks kibe ülesanne. On justkui perspektiivitu kaevuda nii selle vastuolu tõeliste põhjuste ja süüdlaste juurestikku kui ka hakata uurima selle konflikti leevenduseks peale visatud bürokraatlikku ja sünteetilist integratsioonitekki. Marianna Kaadil on siiski õnnestunud avada meie mitmekeelse rahva ühise elu täitsa uus ja väga vajalik vaatenurk ning sügavalt inimlik tasand ja kutsuda vaataja uude ja tundmatusse maailma. /—/
Kaadi filmi tugevuseks on loo täielik neutraalsus. Siin ei vali autor ega tegelased mingit selget poolt, pole kaasa mindud ahvatlusega näidata, kes õige, kes vale, kes süüdi, kes ohver. Puhas inimlik, kaitsetu ja kaasaelamisele avatud lugu.
Oleks väga lihtne võtta kangelasteks inimesed, kes ei soovi keelt õppida ja mässavad värvikalt, ent valitud on vastupidi just rahulikud inimesed, kes tahavad, et nende lapsed saaksid selgeks ka eesti keele. Kaat ei sööda vaatajale ette valmis vastuseid või ühemõttelisi kujundeid, vaid jätab vabaduse igaühele edasi mõelda ning argielulised lood iseenda tarvis suuremateks küsimusteks sõnastada.“
/—/
Arvustuse terviktekst:
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/ruhkides-puhta-eestluse-maele/
Kruusvall, F. (2017). Rühkides puhta eestluse mäele. Sirp, 6. okt, lk 14.
