Neljapäeval, 4. oktoobril Stockholmi Eesti Majas toimunud filmiõhtul, mis oli pühendatud 1944 a. põgenemisele, oli võimalus vaadata värskelt valminud dokumentaalfilmi “Tuleme varsti koju. Geislingeni lapsed” ja kohtuda filmitegija Helga Meritsaga Hollandist.
Filmi olid vaatama tulnud nii noored teadlased, estofiili, 1944.a. sõjapõgenikud ning nende lapsed. Filmitegija rõõm oli suur kuuldes, et publikus oli kolm Geislingeni last – Hando Kask, Helle Kool ja Marje Reinans, kes olid sõjakeerises lastena jõudnud Geislingeni põgenikelaagrisse ja elasid seal aastatel 1945-1950. Filmi avakaadreid vaadates oli kuulda sosinat “See väike poiss paremalt olen mina”…
Lõuna-Saksamaal Stuttgardi lähedal Geislingeni väikelinna tegid Ameeriklased põgenikelaagri, kuhu paigutati 4000 eestlast. Kui oleme harjunud nägema pilte ja kaadreid põgenikelaagritest, mis asuvad koolimajades, võimlates, ajutistes barakkides, siis Geislingeni põgenikelaager oli üks tavaline linnaosa, mis koosnes eramajadest. Nendest eramajadest – oma kodudest- olid sakslased sunnitud välja kolima 48 tunni jooksul ja võtma kaasa vaid vara, mis käsipagasisse mahtus. Sakslaste kodudesse paigutati elama eestlased. Võimalik, et tegemist oli Ameeriklaste kättemaksuaktsiooniga linnarahvale, kes suures enamuses pooldasid natsi parteid ja keda Adolf Hitler oli isiklikult tänamas käinud.
Pärast filmi vaatamist meenutas Hando Kask, et üksinda kooliminek lõppes alati sellega, et ta sai kohalike saksa poiste käest kerepeale, sest nad ei sallinud eestlasi, kes nende kodudesse paigutati. Ka Helle Kool mäletab, kuidas ta saksa laste käest kõrvakiile sai. Shokeerivad elamused lastele, kes oma olukorras olid süüta ja abitud. Marje Reinans mäletab vaid päikeselisi päevi ja soojust. Niisamuti mäletavad ka mitmed teised filmis intervjueeritavad oma lapsepõlve aastaid Geislingenis – õnnelikud sõprade seltsis veedetud aastad, täis laulu, tantsu, teatrit, sporti ja eestlaseks kasvamist. Ilmselgelt olid need aastad täiskasvanutele palju süngemates värvides. Suur hulk nendest ei suutnud kunagi üle saada staatusest “displaced person”, kes olid kaotanud oma kodu, kodumaa, juured, kuuluvustunde…
Filmiõhtu lõppes südamliku aplausiga avaldades siirast tänutunnet, et Helga Merits on avanud taas ühe ajaloo peatüki, mis ilma filmita oleks vajunud unustuste hõlma.
Filmi on võimalik osta ja tellida hinnaga 175 kr REL büroost es.an1732227723retse1732227723egire1732227723vs@of1732227723ni1732227723.
Filmi kohta info inglise keeles http://geislingen.estdocs.com/
Sirle Sööt
es.an1732227723retse1732227723egire1732227723vs@to1732227723os.el1732227723ris1732227723
Fotol Helle Kool, Hando Kask, Marje Reinans, Helga Merits 4. oktoober 2018 Stockholmi Eesti Majas
Foto: Sirle Sööt
