Riho Sibul, kitarri saatel muretseja

4257

Artikkel ilmus Päevalehe nädalavahetuse lisas LP 30. aprillil 2016, autor Kaur Maran. 

Napisõnalisuse poolest tuntud Riho Sibul (57), kel tänavu täitub 40 lava-aastat, teeb oma jutus pikki pause. Mõtleb, kuid ei ole seejuures tõrjuv. Mõnedel teemadel eelistab aga siiski mitte rääkida. Palub, et ma ei teietaks, kuid tahes-tahtmata kipub keel ikka pigem austavalt pöörduma, sest tagasihoidliku moega Sibul kiirgab isiklikku suurust. Meie vestluse jooksul jõuab ta peast tsiteerida nii eesti luuletajaid kui ka vene filosoofe. Iga natukese aja tagant möödub inimesi, kes Sibulale rõõmsalt tere ütlevad. Vastuseks viipab ta käega ja naeratab oma õndsat, kuigi ehk harva naeratust.

Oma pika karjääri jooksul olete jõudnud teha pea kõike alates Gunnar Grapsi bändist ja In Spest kuni Eesti Keelte ja nüüd Kuuekeelseteni. Kas on ka mõni projekt, mida tahaksite taaselustada?

Projekt on ausalt öeldes väga inetu sõna. See on nii üle kasutatud ja nii imelikus tähenduses. Mingi aeg oli tõesti, kus tegime paljusid asju üheaegselt, nii et ei olnud täielikku pühendumist. Näiteks isegi Kasekese ja In Spe ajad kattusid. Muidugi, ise me panime kunagi ühe bändi nimeks VSP Projekt. Siis tundus see kuidagi õige, eriti kui veel arhitekt Jüri Okas tegi plaadikaane kujunduse. Aga tegelikult oli see vist [vene filosoofi] Herzeni lause, et mineviku tõldades ei sõideta. Olnud asjadest on mulle oluline näiteks In Spe esimene koosseis, see oli eriline periood.

Üks põhjus, miks me täna kohtume, on asjaolu, et käesoleval aastal möödub 40 aastat sellest, kui Gunnar Graps teid nii-öelda Tallinna tõi.

Graps lõi tookord jah kõik mu plaanid segi. Muidugi, eks ma tahtsin tulla ka, aga tõenäoselt oleksin muidu Tartusse läinud. Siis aga tuli Graps vahele. Ega ma mäletagi, mis ma tegelikult teha tahtsin. Kas ma ka siis, 18-aastaselt, teadsin? Aga muidugi, elektrikitarr oli mulle alati suur vaimustus.

Kohila kultuurimajas mängis sel ajal Ornament, mis oli ikka päris vägev bänd. Minu jaoks on [Ornamendi kitarrist Andres] Põldroo seniajani selline isand-õpetaja, kogu aeg on ta mulle suur eeskuju olnud. Ilmar Soots mängis mingi aja Ornamendis bassi ja ka Sven Grünberg oli seal asutajaliige. Soots tuli ükskord mingi tantsuansambliga Järvakandi kultuurimajja, kus meie just oma kohaliku powertrio’ga mängisime. Tuli sinna ruumi ja tutvustas end. Mäletan, kuidas meil kõigil hakkasid seepeale jalad värisema. Ja siis ta kutsus, et kui ma kunagi Kohilasse tulen, võiks proovida midagi koos teha. Nii ma hakkasingi üsna tihti Kohilas käima.

Millalgi Graps küsis, kas ma tuleksin proovima. See lõi muidugi ilmapildi sassi. Graps elas siis ühe meie ühise sõbra Heiki vanaema majas Tallinnas Liivaluite tänaval, kus olid enne elanud [kunstnik] Ervin Õunapuu ja [näitleja] Aivar Tommingas. Heiki käest küsis siis Graps ka: mis sa sellest Sibulast arvad? Heiki tunnistas mulle pärast, et ta ei tea ise ka, miks ta niimoodi ütles, aga oli vastanud: „Ega ta väga palju Põldroole alla ei jää.” (Naerab.)

Grapsiga on mänginud kõik Eesti kitarristid, kuid minu temaga mängimine jäi lühikeseks. 1977. aastal kukkusin koos Jaanus Nõgistoga oma käeluu puruks. Eks ma olin üsna distsiplineerimatu.

See on huvitav, et end distsiplineerimatuks nimetate. Olete ju teinud väga nõudlikku muusikat, mis justkui eeldaks põhjalikku distsipliini.

Seda muidugi, aga olin siis ikkagi 18–19-aastane ja see oli segane aeg. Ma muidugi harjutasin ka, aga ma ei saanud aru, mida ma tahan. Lugesin seda raamatut, mis Grapsi kohta on kirjutatud, ja tema naine Aili ütleb seal, et Gunnar oli minust väga lugu pidanud ja mind väga hoidnud. Eks hoidiski, aga mina ei saanud sellest aru. Ta oli siiski minust seitse aastat vanem, mis oli tolles mõõtkavas piisavalt palju. Kui sina oled 18 ja teine on 25, siis on see väga suur vahe. Selle kohta on arhitekt Jüri Okasel ilus lause, et kõik üle 40-aastased inimesed on ühevanused.

Teistpidi jälle: kunagi ma lugesin üht [Ameerika kirjaniku William] Faulkneri intervjuud, kus ta ütles, et alla 40-aastased inimesed on väga harva sümpaatsed. Muidugi on ka vastupidiseid näiteid, aga seda on ikka harva.

Teil on ühe Eesti suurema lugemusega muusiku tuntus. Mäletan, et lugesin kusagilt, kuidas võistlesite 1980. aastatel luuletaja Peep Ilmetiga, kumb suudab rohkem vene luulet pähe õppida.

(Venitab.) Jaaah, aga see võis vist olla [luuletaja Hannes] Varblasega, kuigi ausalt öeldes kuulen sellest üldse esimest korda. Mõlemaga neist oleme palju luulest rääkinud. Paljulugenud muusikuid on muidugi palju, aga suur lugeja olin ma siis ja olen kogu aeg olnud. Graps võis ikka käratada, kui ta mu peale vihane oli. Ma käisin üliõpilaste segakooris laulmas ja see ei meeldinud talle üldse, kuna ei olnud tema arvates üldse rock’n’roll. Siis ta ikka teatas läbi hammaste: „Sa ei ole mingi rokkar!” Mina vastu: „Kes ma siis olen?” – „Sa oled kirjandushuviline koorilaulja!”

Kui palju oli see kõik tollal üldse töö?

Eks ta oli selline labour of love, nagu Ameerika džässimehed ütlevad. Armastusest peab see kõik tulema. Küllap on see praegusel ajal ka niimoodi, et inimesed teevad asju innustunult. Töö see muidugi ei olnud. Tollal ei saanudki olla. Et mitte hulkurluse eest paragrahvi kaela saada, pidime kõik ikka kusagil hingekirjas olema. Pärast sõjaväest väljasaamist läksime näiteks [kitarrist] Ain Vartsiga Rujatransameesteks. Mingi reis oligi niimoodi, et Rujal oli kaks transameest: Ain Varts ja Riho Sibul. (Naerab.)

1970-ndate lõpu ja 1980-ndate keskpaiga aeg kuni pungi tulekuni oli iseenesest uskumatu aeg.

Tollal oli igas asjas sõnum?

Eks muidugi oli, ja kõik oli peenelt ridade vahel. In Spel oli üks Alliksaare luuletus ja ka Viidingut. Hästi palju kasutati eesti luulet. Ma ei teagi, kuidas see võimalik on. Olen seda küll isegi teinud, aga kust tuli see julgus või jultumus? Ma ei tea, kas keegi on laulnud [17. sajandi briti luuletajat] John Donne’i või mõnd muud välismaa suurt luuletajat? Mõni Inglise bänd ehk on?

Kuidas teile sobis Venemaal gastroleerimine ja selline tuuritava muusiku elu?

Mulle sobis see väga. Ega ma seal ka üleliia kaua käinud, aga see oli huvitav. Reisida on ju ikka huvitav. Eks see oli toona natuke poos ka, kui kõik muudkui rääkisid, et jälle peab sinna Venemaale minema ja kuidas üldse ei taha. Jumalukene, sul on ju valik. Ära siis mine, tee midagi muud.

Palju sellel ajal üldse poosi võtmist oli?

Eks poose võetakse ikka, vahetpidamata. Kui meie alustasime, siis ei olnud see ju mingi sõubisnis. Praegu on „Eesti otsib superstaari”. Ikka otsivad, igal aastal ja aasta läbi. Nüüd on ju selliseid saateid nii tohutult. Selle võrra oli ikka palju poosivabam aeg, see oli täiesti teistmoodi. Ma ei ütle, et üks oleks parem kui teine või midagi. Ma ei taha mingit hinnangut anda. Igaühe noorus on ju ilus aeg, mis tundub ilusam kui praegune.

Kuidas te omal ajal Järvakandis oma muusika- ja luulearmastuseni jõudsite?

Ma ei tea, mulle oli see kõik niivõrd iseenesestmõistetav, et ma ei oska sellele vastatagi. Eks oli vanemate mõju ja vanema venna mõju. Kõik ju lugesid.

Kuid kõik ei ole jõudnud oma lugemuse ja muusikaga nii kaugele kui teie.

Ma ei oska öelda, kuhu ma jõudnud olen. Mul endal küll ei ole sellist tunnet, nagu oleksin kuhugi kohale jõudnud. Tee on ju ikka tähtsam kui kohale jõudmine. (Paus.) Ütles ta targalt. (Naerab.)

Kas ka teie vanemad tegelesid muusikaga? Suunasid teid kuidagi?

Jaa, muidugi. Isa oli puhkpilliorkestris ja siis tal oli veel ka üks Tanz-Band. (Muheleb.) Ema juhatas lastekoori ja muusika oli igal pool ümberringi. Vend läks [reaalkallakuga] Nõo keskkooli, kuigi ta oli sama musikaalne, kui mitte andekam- gi. Kui aga luule avastamisest rääkida, siis me alles arutasime ükspäev, kuidas siis, kui mina olin kaheksandas klassis, tuli vend meile külla ja tal olid kaasas kaks Artur Alliksaare avaldamata luulekogu. Üks neist oli „Olematus võiks ju olemata olla”, nii et see võis olla kuskil 1968. aasta kandis. Osa tekste olid käsikirjaliselt suitsupaberil, mida ma pidin siis ümber kirjutama, nii et mul on mitmed toona ümber kirjutatud luuletused senini peas. Venna mõju oli suur, sest tema eelistused jõudsid, jumal tänatud, ka minuni. Minu esimesed lindid tõi tema Nõost koju kaasa. RollingStones, siis TheMamas&the Papas, Kristallid ja Virmalised. Edasi juba King Crimson, Frank Zappa, ProcolHarum. Proge tuli peale.

UltimaThule kasvas välja Kobrin Blues Bandist. Kuidas see juhtus?

Alguses olime lihtsalt Jaak Joala juures, jämmisime. Ise olime toona elektrilisest MilesDavisest ja improvisatsioonilisest rokkmuusikast meeletus vaimustuses. Tegime proove ja olime õnnelikud. Põder ja Vaigla on ju fantastilised mängijad. Jämmisime seal proovides või niisama, tegime Rauliga (Vaiglaga – K. M.) hotellitoas proove, otsisime lugusid. Sellest sai VSP projekt, kus toona mängis ka erakordne trummar Andrus Vaht, keda kahjuks enam meie seas ei ole..

[Hiljuti meie seast lahkunud] Slavka oli ju erakordne kitarrimängija ja tal olid ka ideed. Tartu levimuusika päevad olid just tulemas ja Slavka tahtis, et me seal mängiksime, ja et Harry Kõrvits mängiks trumme. Harry oli nõus, Hardi Volmer tegi mingid eestikeelsed sõnad, ja saigi asi valmis. Algas nagu mingite bluusistampidega stiilis „Feel so blue and lonely”. See oli ühtpidi justkui huumoriga tehtud, samas võeti see Tartus jube hästi vastu. Slavkal oli võimas bluusitunnetus, ta mängis hästi. Nagu MilesDavis tavatses öelda: „Nice touch, nicetouch, man!”

Tollesse aega jääb ka UltimaThule Kanadas käik. Kuidas see üldse sündis?

Meie toonane mänedžer Raivo Seersant viis meid kuskile Moskva festivalile, kus olid glasnosti ja perestroika tingimustes kaks Kanada bändi. Sealtkaudu see asi kuidagi käis. Mäletan, et kui hiljem Kanadas mängisime, siis kirjeldati, et me olla esinenud mingi uskumatu energiaga, kuidagi teistmoodi. Et laulja oli sloganeeringlikecrazy. Et mina olen siis mingi ilge slogan’ite (ingl hüüdlaused – K. M.) pilduja. Kui me sinna jõudsime, anti meile telekas 15 minutit aega ja öeldi, et seda on meeletult palju. Meie jaoks polnud see aga midagi nii palju.

Me ei tajunud nagu üldse, kus me oleme ja mis me teeme. Mingit tähelepanu meile seal pöörati ja kuidagimoodi saime Slavkaga kohaliku Toronto tasuta linnalehe NOW Magazine’i esikaanele. Hiljem selgus, et seal esikaanel on olnud ka näiteks Jack Nicholson ja Madonna. Siis oli muidugi vaja teha intervjuu tähtsa muusikakriitiku Mark Jamesiga, kellel oli veel punane Porsche.

Sellised asjad nagu punane Porsche olid tol ajal ikka väga olulised?

1989. aastal muidugi! Mina ei olnud eluski punast Porschet näinud.

Tookord oli justkui kogu bändil võimalik Kanadasse jääda, aga jäi ainult SlavkaKobrin. Miks teie tagasi tulite?

Seal olles sai selgeks, et edu saavutamiseks pidi ikkagi kohapeal elama ja plaadi tegema. Juttu oli jah, et võiksimegi sinna jääda. Võimalik, et see mõte käis peast läbi, aga tõsiselt ma seda küll ei võtnud.

Käisime seal Raivo Seersandiga väliseestlase Toomas Treimuthi juures Peeter Kopvillemi ingliskeelseid sõnu sisse laulmas. Väga head sõnad olid, erakordselt head. Neid laulda oli aga tohutult raske. Laulus oli fraas „twoton moon”, kahetonnine kuu. Selline öine laul. Mul on see nii meeles, kuidas laulsin ja siis tuli: „No-no-no, JesusChrist! Nottwotan moon!” Ja siis tugeva Ameerika aktsendiga eesti keeles: „See on liiga päevitunud kuu.” Lõpuks jäigi asi ära, kuna ma ei suutnud seda niimoodi hääldada, et ka ameeriklased rahul oleksid.

Miks Slavka Kobrin ikkagi sinna jäi?

Tema jaoks oli Ameerika unistus kogu aeg olemas, see muusika oli talle oluline. Tegelikult tulime me ikkagi kõik tagasi ja Slavka sõitis Kanadasse mõni aeg hiljem. Samamoodi läks sinna mõneks ajaks meie tollane trummar Peeter Jõgioja.

Praegu käite koos Mari Jürjensi ja Vaiko Eplikuga mööda Eestit ringi ja annate kontserte. Kuidas see kooslus sündis?

Me oleme Mariga mitmeid asju koos teinud. Ja Vaikoga oleme palju teinud. Mari on imeline ja Vaiko on imeline. Mõtlesime, et teeme siis kolmekesi midagi.

Kas teil on praegu ka mõni tulevikku suunatud loominguline projekt pooleli?

Eks ikka teen kogu aeg midagi. Aga sõna looming kõlab liiga suurejooneliselt, nagu ma oleksin mingi helilooja. Ma ei ole ju seda, see on täiesti teine maailm.

Kelleks te end siis ise nimetate?

(Mõtleb.) „Kitarri saatel muretseja,” nagu sõber Jaak Tuksam öelda tavatseb.

Ja mille üle te kitarri saatel muretsete?

(Tõstab käed ja pöörab pilgu taeva poole, kuid hakkab ise naerma.) Eks see on ka huumor. Samamoodi nagu muretsemist, on ju kitarri taga ka rõõmustamist.

Nelikümmend aastat laval. Kui palju on praegu veel piiride kompamist või uute asjade leidmist?

See „piiride kompamise“ kujund on nii koomiliselt ära kulunud. Kõik muudkui kompavad piire nii, et luu paistab.

Mängite väga nõudlikku muusikat, aga ennast selles liiga tõsiselt ei võta?

Enda liiga tõsiselt võtmine ei ole tervislik, ka naerda peab enda üle oskama. Kuigi enda tegemisi tuleb tõsiselt võtta.

Kuidas suudate iga kord UltimaThulega lavale minnes samu lugusid mängida?

Thules on õnneks niivõrd head muusikud, et kui on hea päev, siis juba lihtsalt koos musitseerimine annab mingi nüansivahe, mis hoiab asja värske.

Kas kitarr suudab teid veel üllatada?

Muidugi! Mõnedki mängijad üllatavad pidevalt. Ja iseenda mäng ka. Elektrikitarri mängimiseks on tuhandeid ja tuhandeid eri viise. Selliseid pille palju ei ole.

Mul on ettekujutus, et Riho Sibula kodu võiks olla selline, mille neljast seinast kaks on kaetud plaatidega ja kaks raamatutega. Keskel on kitarrid. On mu ettekujutus tõele lähedal?

Eks ta enam-vähem selline on tõesti. Mul on viimasel ajal sellega raskusi. Nooruses jäi mul plaadiostmise kirg mitmel põhjusel läbi elamata ja nüüd olen seda siis läbi elanud.

Praeguseks on mul järg kadunud ja ma ei leia neid enam üleski. Enam ma nii palju plaate ka ei osta. Viimased plaadid, mis ostsin, olid Henry Threadgillilt. Imeline muusik!

Üks plaat, mida ma väga tahaksin, on ansamblilt Progress. See liigutas mind ikka väga. [Kunstnik] Kaarel Kurismaal oli kunagi kombeks öelda „puhas suhe”, kui talle miski meeldis. See on nagu ilus tähelepanek, mis kehtis ka selle bändi muusika kohta.

Kes on need inimesed, kelle arvamus teile korda läheb?

Kõige lihtsam oleks vist vastata, et need, kellele mina korda lähen.

Aga kolleege ikka kuulan, kui nad võtavad vaevaks arvata. [Trummar] Arvo Urbiga oleme palju koos töötanud ja tema arvamust kuulan ma alati. Joel Sanga juhitud kirjastus Vagabund avaldas mu esimesed sooloplaadid. Eks ma kuulan ära kõik arvamused. Mõnda kuulad või loed tähelepanelikult, mõnesse suhtud ükskõikselt. Või siis heatahtlikult ükskõikselt.

Teil on Hiiumaal maakodu ning sealsamas lähedal on see veel mitmel muusikul. Kas seal olles on juba märgata ka mingi kogukonna tunnet?

Eks ikka tunned, et lähedased on lähedal. Jaanus [Nõgisto] on seal, Erkki-Sven [Tüür] on seal, [vioolamängija] Arvo Haasma on Kaigutsis. Vahel ikka kohtume ja mängime koos. Peaksingi nüüd sinna minema ja vaatama, mis mu onnist saanud on. Ammu pole jõudnud ja inimene ju ikka muretseb. 

Kaur Maran, Päevaleht

Eelmine artikkel10-15.a. välismaal elavaid noori oodatakse Eesti pärimuskultuuri laagrisse LÕIMELEER
Järgmine artikkelKlubi Estetic lõpetab hooaja Riho Sibula & Ain Agana kontserdiga