In memoriam Mai Raud Pähn (1920-2024)

    346
    Mai Raud Pähn 2017 suvel Stockholmi Eesti Majas Toomas Volkmanni fotovõtetel raamatu "Eesti läbi 100 silmapaari" tegemisel. Foto Sirle Sööt

    På svenska: Mai Raud Pähn (1920-2024)


    Mai Raud Pähn
    2.11.1920 – 23.04.2024

    Teatame kurbusega, et meie hulgast on lahkunud meie kallis Mai Raud Pähn, REL auliige ja IX – XV esinduskogu saadik aastatel 1986–2014, REL büroo kauaaegne juhataja ja toetaja, ajakirja «Rahvuslik Kontakt» kauaaegne peatoimetaja ja kaastööline, rootsieestlaste arhiivi korraldaja, REL eesti keele intensiivkursuste Tartu ülikoolis initsiaator ja korraldaja, Gröndali Eesti Seenioride Kodu asutaja, Eesti Akadeemiliste Naiste Ühingu, Eesti Naisüliõpilaste Seltsi ja Eesti Rahvakunsti Huviringi Rootsis TRIINU ning Eesti Teaduslik Selts Rootsis auliige/liige.

    Mai ärasaatmine toimub reedel, 24. mail kell 12 Jakobi kirikust Stockholmis. Koosviibimine toimub Stockholmi Eesti Majas, Wallingatan 34. Koosviibimisele registreerimine Söderquist matusebüroo kaudu tel. +46 8 743 08 95 hiljemalt 17. mail. Lillede asemel soovis Mai mõelda oma mälestuseks Rootsi Eestlaste Liidu kultuurifondile, mis toetab eestikeelset noortetööd, SEB 55211010396, SWISH 123 569 18 94, selgituseks palume märkida “Mai Raud Pähn”. Mai mälestuseks saab süüdata küünla ja kirjutada järelhüüde www.soderquistbegravning.se/minnesrum

    Veel 2. novembril tähistasime Mai 103. sünnipäeva. Mai sündis 2. novembril 1920. aastal Pärnus koolitegelase ja kirjaniku Märt Raua (1881–1980) ja ühe esimese eesti naisõpetaja Anna Raua (1883-1979) noorima tütrena. Mai on Tartu rahu laps. Ta on oma mälestustes meenutanud, kuidas isa Märt küsinud kunagi paguluses, kas Mai oskab arvata, miks ta on sündinud just 2. novembril 1920. Põhjuseks oli see, et sõjatsensorina tuli isal viibida Tartu rahu läbirääkimistel ja telegramme ning dokumente kontrollida. Kui pärast keskööd 2. veebruaril kõik lepingu komad paika olid pandud ja nimed alla kirjutatud, rutanud Märt koju. Rõõm olnud suur. Ja üheksa kuud hiljem sündis tütar Mai, Tartu rahu laps.

    Mai isa haridusvaldkonnaga seotud töö viis pere elama erinevatesse Eesti paikadesse, nii möödusid Mai esimesed lapsepõlveaastad kõigepealt Pärnus, kus ta isa töötas Pärnu Maavalitsuse haridusosakonna juhina. Kui Märt Raud sai koolinõunikuks Viljandis, kolis pere tosinaks aastaks elama Viljandisse.

    Kodus valitses soe ja sõbralik õhkkond, lapsi õhutati nii vaimu kui füüsist turgutavatele tegevustele. Mai ise on oma lapsepõlvemälestustes kirjutanud järgmist:  „Meie majas jäid püsima kindlad reeglid — nõrgemale ei tohtinud liiga teha. Ema ütles: mine kolgi tugevamat! Jonnimine ja valetamine olid keelatud, vandumist ei tuntud. Samuti ei tohtinud omavahelistel õiendamistel vihastada.“

    Teise Maailmasõja lõpus 1944. aastal sattus Mai kõigepealt Saksamaale ja sealt edasi põgenikuna Taani ning hiljem Rootsi. Pereliikmed, kes alguses püüdsid kokku hoida, puistati laiali. Punase Risti kaudu leidis Mai oma vanemad, kes seejärel Rootsi Mai juurde elama asususid. Õde ja vend liikusid edasi Kanadasse, Mai vanematega jäigi Rootsi.

    Mai isa oli aktiivne kirjaniku ning ajakirjanikuna hilise eani. Tema sulest on ilmunud nii ilukirjanduslikke teoseid kui ka haridusteemalisi raamatuid. Mai oli oma isale raamatute toimetamisel abiks ja kuigi seal ei seisa Mai nime, oli see tema nähtamatu töö vili, et tema isa teosed, eriti paguluses Rootsis, trükivalgust nägid.

    Erialalt oli Mai joonistusõpetaja, kunstiteadlane ning etnoloog. Stockholmi Kõrgema Rakenduskunstikooli Joonistusõpetajate Instituudi lõpetamise järel pidas Mai õpetajaametit Stockholmis ja Visbys.

    Aastatel 1959 – 1964 õppis ta Stockholmi Ülikoolis professor Sten Karlingi juures kunstiajalugu, lisaks arheoloogiat ja etnograafiat. Väitekiri „Hõbesepised Tallinnas 1474–1650“ andis Maile 1972. aastal filosoofialitsentsiaadi kraadi.

    Aastate jooksul jõudis Mai olla Rootsi Eestlaste Esinduse / Rootsi Eestlaste Liidu (REL) IX – XV esinduskogu saadik aastatel 1986–2014, nii keskorganisatsiooni kui REL Stockholmi osakonna juhatuse liige ning REL büroo tegevuse korraldaja ja toetaja, ajakirja «Rahvuslik Kontakt» kauaaegne peatoimetaja ja kaastööline, rootsieestlaste arhiivi korraldaja, arvukate kunstiajalooalaste artiklite autor, REL eesti keele intensiivkursuste Tartu ülikoolis initsiaator ja korraldaja, Gröndali Eesti Seenioride Kodu asutaja, Eesti Akadeemiliste Naiste Ühingu, Eesti Naisüliõpilaste Seltsi ja Eesti Rahvakunsti Huviringi Rootsis TRIINU ning Eesti Teaduslik Selts Rootsis liige. Tema tuntud hüüdlause oli “Kus viga näed laita, seal tule ja aita!”

    Mai oli Eesti Rahva Muuseumi sõber ja toetaja ning Eesti Rahva Muuseumi Sõprade Seltsi liige alates 1995. aastast. Ta oli aktiivne kultuurisidemete vahendaja Eesti ja Rootsi vahel ning tegeles Eesti kultuuripärandi kaardistamise ja säilitamisega Rootsis, omades kontaktvõrgustikku üle maailma. Mai oli globaalne eestlane, vaimult igavesti noor, olles alati ise veduriks ja kaasaaitajaks ning toetajaks. 

    Mai pidas tähtsaks demokraatiat ja organiseeritud eestlust –  REL Esinduskogu ning sellesse rootsieestlaste esindajate valimist üleriigilistel demokraatlikel valimistel. Oleme Mai visiooni ja ideoloogiat rootsieestlaste etnilise vähemuse Rootsis esindamisel edasi kandnud ja teeme seda ka tulevikus.

    Teiste eest hoolitsemine oli Mai elus pikka aega olulisel kohal – nii hooldas ta oma kõrge elueani elanud vanemaid. Mai abikaasa Ilja Pähn (1915-2006), kellega ta kohtus hilisemas eas, oli silmaarst. Mail oli oma abikaasa laste ja lastelastega soe ja tihe kontakt.

    Mai hubases kodus Gröndalis käis tihti külalisi. Võõrustajana oli Mai alati rõõmus ja külalislahke, tal jätkus alati paar lahket sõna kõigi jaoks, kes tema uksele koputasid. Mai oskas alati näha teistes inimestes ennekõike head.

    Oma 103 eluaasta jooksul jõudis Mai oma vaiksel ja tagasihoidlikul moel olla eeskujuks paljudele inimestele enda ümber.

    Mai oli ka Rootsi Eestlaste Liidu auliige ja kandis oma kogukonnas sajandi eestlase tiitlit. 2001. aastal tunnustas Eesti president teda Valgetähe medaliga, juba auväärse 100-aastasena sai Mai 2020. aastal Aino Järvesoo nimelise auhinna eesti kultuuri ja keele hoidmise eest välismaal.

    Puhka rahus, armas Mai! Sinu surma päeval, 23. aprillil, oli külm hommik, sest su soe süda oli lakanud tuksumast. Ent ere päike siras sügavsinises taevas, et sul oleks taevariiki kergem teed leida.

    2.11.2023 Mai Raud 103


    Vi meddelar med sorg att vår kära Mai Raud Pähn har lämnat oss. Hon var hedersmedlem i Sverigeesternas Riksförbund (REL) och representant för IX – XV Representantskapet mellan åren 1986 och 2014, långvarig ledare och stödjare för REL:s kansli, chefredaktör och medarbetare för sverigeesternas tidskrift “Rahvuslik Kontakt”, arrangör av det REL estniska arkivet, initiativtagare och arrangör för REL:s intensivkurser i estniska vid Tartu universitet, grundare av Estniska Seniorhemmet i Gröndal, medlem i Estniska Akademiska Kvinnoförening och Eesti Naisüliõpilaste Selts, hedersmedlem i Estniska Etnografiska Föreningen TRIINU och Estniska Lärdomssällskapet i Sverige.

    Begravningen äger rum fredagen, den 24 maj kl 12 i St Jacobs kyrka i Stockholm. Efter akten inbjudes till minnesstund på Estniska Huset med anmälan till Söderquist begravningsbyrå tel. 08-743 08 95. Tänk gärna på Sverigeesternas Riksförbunds kulturfond i Mais minne SEB 55211010396, SWISH 123 569 18 94, skriv som förklaring “Mai Raud Pähn”. Tänd ett ljus för Mai på soderquistbegravning.se/minnesrum

    Mai föddes den 2:a november 1920 som yngsta dotter till pedagogen, skolorganisatören och författaren Märt Raud (1881-1980) och en av Estlands första kvinnliga lärare Anna Raud (1883-1979). Mai var ett barn av freden i Tartu. I sina minnen har hon berättat hur pappa Märt en gång i exil frågade Mai om hon kunde gissa varför hon hade fötts just den 2:a november 1920. Orsaken var att som krigscensor hade pappan till uppgift att närvara vid fredsförhandlingarna i Tartu där han kontrollerade telegram och handlingar. Efter midnatt den 2:a februari när allt var klart till sista kommat och alla hade undertecknat avtalet skyndade Märt hem. Glädjen var stor. Nio månader senare föddes dottern Mai, ett barn av freden i Tartu.

    Mais pappas arbete inom utbildningssektorn medförde att familjen bodde på olika platser i Estland. Mais första barndomsår tillbringade man i Pärnu där pappan var chef för utbildningsavdelningen vid Pärnu Länsstyrelse. När Märt Raud fick tjänst som skolkonsult i Viljandi flyttade familjen till Viljandi för dussintalet år.

    Hemmet präglades av en varm och vänlig atmosfär. Barnen uppmuntrades till verksamheter som gagnade såväl deras mentala som fysiska utveckling. I sina barndomsminnen har Mai själv skrivit följande: ”Vi hade bestämda regler i vårt hus – man fick inte skada någon som var svagare. Mamma sa: Puckla på någon som är starkare! Att vara trotsig och ljuga var förbjudet, svordomar förekom inte. Man fick heller inte brusa upp vid meningsskiljaktigheter sinsemellan.”

    I slutet av andra världskriget 1944 hamnade Mai först i Tyskland, sedan som flykting i Danmark och till slut i Sverige. Familjemedlemmarna som först försökte hålla ihop, hade kommit ifrån varandra. Via Röda Korset hittade Mai sina föräldrar som därefter kom till Sverige för att bo hemma hos Mai. En syster och en bror fortsatte till Canada medan Mai och föräldrarna stannade i Sverige.

    Mais pappa var aktiv som författare och journalist långt upp i åren. Han har skrivit såväl skönlitterära böcker som böcker inom skolområdet. Mai hjälpte sin pappa med redigeringen och trots att Mais namn saknas var det hennes osynliga arbete som ledde till att hennes pappas verk, särskilt i exilen i Sverige, kom ut i tryck.

    Till yrket var Mai bildlärare, konstvetare och etnolog. Efter avslutade studier vid Bildlärarinstitutet vid Stockholms Högskola för tillämpad konst arbetade Mai som lärare i Stockholm och Visby.

    Mellan 1959 – 1964 studerade Mai konsthistoria vid Stockholms Universitet hos professor Sten Karling samt även arkeologi och etnografi. Med avhandlingen ”Silversmide i Tallinn 1474-1650” erhöll hon graden filosofie licentiat.

    Mai hann också med att vara ledamot vid Sverigeesternas Riksförbunds (REL) representantskap med ordningsnummer 9-15 under åren 1986-2014, styrelseledamot i såväl centralförbundet som REL-s Stockholmsavdelning samt chef och stöttepelare för REL-s sekretariat, långvarig chefredaktör och medarbetare för tidskriften Rahvuslik Kontakt, organisatör av sverigeesternas arkiv, författare till talrika artiklar om konsthistoria, initiativtagare till och administratör av intensivkurser i estniska vid Tartu universitet, grundare av Estniska Seniorboendet i Gröndal, medlem i Estniska Akademiska Kvinnors Förening och Förbund och Estniska Etnografiska Föreningen i Sverige TRIINU och Estniska Lärdomssällskapet i Sverige.    

    Mai var en vän av Estniska Etnografiska Museet, dess välgörare och medlem i museets vänförening sedan 1995. Hon förmedlade aktivt kulturella kontakter mellan Estland och Sverige och arbetade med kartläggning och bevarande av det estniska kulturarvet i Sverige.

    Att ta hand om andra människor var under lång tid en viktig syssla för Mai. Hon skötte om sina föräldrar som levde till hög ålder. Mai träffade sin make, ögonläkaren Ilja Pähn (1916-2006), i ett senare skede av livet och Mai upprätthöll en varm och tät kontakt med makens barn.

    Mai fick ofta besök i sitt ombonade hem i Gröndal. Som värdinna var Mai glad och gästfri. Hon hade alltid några vänliga ord att säga till var och en som knackade på hennes dörr. Mai hade förmågan att i första hand alltid se något gott hos andra människor.

    Under sina 103 levnadsår hann Mai med att på sitt stillsamma och återhållsamma sätt vara en förebild för många människor i sin omgivning.

    Mai var också hedersmedlem i Sverigeesternas Riksförbund och korades till århundradets est i den sverigeestniska gruppen. 2001 erhöll hon Vita Stjärnans medalj av Estlands president och 2020, som hundraåring, tilldelades Mai pris, uppkallat efter Aino Järvesoo, för bevarandet av estniska språket och kulturen utomlands.

    Vila i frid, kära Mai! Morgonen på din dödsdag, den 23 april, var kylig för ditt varma hjärta hade slutat slå. Men från den blåa himlen sken en klar sol så att du lättare skulle hitta vägen till himmelriket.

    Översättning från estniska av Jaan Seim

    Eelmine artikkelÕnnitleme Enel Melbergi Eesti Kultuurkapitali preemia puhul!