TOIMUMISAEG: 29. november 2019 kell 20.00
KOHT: Stockholmi Eesti Maja suur saal, Wallingatan 34
Reedel, 29. novembril kell 20.00 näitame Novembriööde filmifestivali NÖFF kuuendat ja ühtlasi viimast filmi. Kavas on dokumentaalfilm “Ott Tänak. The Movie” (2019). Pärast filmi vaatamist vestleme filmi produtsendi Aleksander Otsaga.
Film portreteerib avalikkusele üht tabamatut ja kinnisema iseloomuga tippsportlast, Eesti rallisõitjat Ott Tänakut. Vaatajale avaneb harukordne võimalus elada ühe hooaja vältel kaasa Oti püüdlustele võita samaaegselt nii WRC-sarja maailmameistritiitel kui kohaneda uue autoga uues meeskonnas. Igapäevase tööna maakera eri paigus eluohtlikel kiirustel kihutava tippsõitja silme läbi avaneb ühtviisi nii rallimaailma närvesööv kui ka glamuurne elu. Paralleelselt tõusude ja mõõnadega etapist etapini rullub lahti ka inimlik lugu, kuidas Euroopa kirdenurga väikesaare põikpäine poiss murdis end käänulise teekonna kiuste rallimaailma eliiti. Kinnise ja keerulise iseloomuga Oti tuttavadki ei usu, et avalikkuse tähelepanu vältiv mees lubab endast filmi teha ja küsivad meilt, kas Ott ise on ikka asjaga kursis. Tänu isiklikule kontaktile on Ott avanud end seni varjatuks jäänud külgedest. Lisaks räägivad Otist ralliässad, mehaanikud, insenerid, kaardilugejad, sõbrad ja lähedased. Teiste hulgas saavad sõna Oti endine ülemus, rallimeeskonna M-Sport juht Malcolm Wilson, Oti praeguse tiimi Toyota Gazoo Racing juht ja neljakordne maailmameister Tommi Mäkinen, üheksakordne maailmameister Sébastien Loeb, viiekordne maailmameister ja Oti endine tiimikaaslane Sébastien Ogier, Oti mentor ja endine edukas rallisõitja Markko Märtin.
Vaata uut trielerit SIIT
Filmiklubis on piletid müügil kohapeal. Klubi Estetic liikmele 70 kr, mitteliikmele 100 kr.
KLUBI ESTETIC
Sirle Sööt
moc.l1734039109iamg@1734039109toos.1734039109elris1734039109
Loe lisaks:
Jaan Martinson: „Läks vaja Ott Tänakut, et siinkirjutaja, kes eelistab filmikunstile raamatuid, üle 26 aasta taas kinno saada. Tuleb tunnistada, et „süütuse kaotamine” kripeldama ei jää, „Ott Tänak. Film” oli vaatamist väärt. Ainus, mis puudu jäi, oli põlenud bensiini lõhn, mida võinuks saali pihustada. Siis olnuks elamus täielik.
Ilmselt kogeb ajakirjanik, kes on aastate jooksul viibinud umbes poolesajal MM-etapil, näinud tööprotsessi lähedalt, kuulnud tagatubades üht ja teist ning suhelnud Tänakuga nii heas kui ka halvas, filmi teistviisi kui fänn, kes piidleb rallimaailma kaugemalt. Kas pakuti midagi uut? Õige vähe. Küll aga pakuti palju huvitavaid detaile sellest, millest teadsid, aga mida pole näinud. Tänak lubas filmitegijad endale kohati pisut lähemale, kui võis arvata.
Võib kindlalt öelda, et Tänak filmis ei näitle, vaid on tema ise – kord tõrges, kord kuri, siis taas lahke ja lahe, pildumas saarlasele omaseid huumorikilde, kusjuures ka eneseiroonilisi. „Paari avariiga on mu kõvaketas ikka pihta saanud,” muigab Tänak, rääkides kunagistest lollustest, kui ta enda sõnul oli poisike, kes sõitis suurte meestega võidu. Jah, Tänak on aus, nagu teisedki „näitlejad”.
Algse stsenaariumi kohaselt pidanuks filmi, mille selgroog oli hooaeg 2018, finaaliks olema Tänaku kroonimine maailmameistriks. Paraku ei läinud nii, vaid naa. Tuleb tunnistada, et see ei tulnud linateosele kindlasti kahjuks. Jäi kõlama motiiv, et film kirjeldab üht pikka teekonda, mil seni lõpp puudub. Tiitrite vahele pikitud finaalkaadrid olid ühed mõjusamad: kaks meest – Tänak ja tema kaardilugeja Martin Järveoja – sumpavad pärast avariid poolde säärde Austraalia poris ja topivad küljest lagunenud auto tagaosa pakiruumi. Ei mingit glamuuri, vaid tavaline, parajalt must töö selleks, et saada leib lauale.
/—/
Filmi parima kõrvalosatäitja auhind läheb igasuguse kahtluseta Tänaku vanaemale, kes vana kooli daamina kirjutab kalligraafilise käekirjaga kiiruskatsete aegu arvutist bloknooti ning neid analüüsides teatab: „Andreas Mikkelsen läks ainsana teele pehmete rehvidega – kõik teised kõvadega – ja on liider.” Pole vist küsimust, kust on Tänak saanud oma asjatundlikkuse ja korrektsuse geenid.“ /—/
Arvustuse täistekst:
https://sport.delfi.ee/news/arvamus/lood/ott-tanak-film-udini-aus-teekond-unistuste-taitumise-poole?id=85887111
Martinson, J. (2019). „Ott Tänak. Film“, üdini aus teekond unistuste poole. Eesti Päevaleht, 12. apr, lk 13.
Peep Pahv: „Eesti läbi aegade parimaks rallisõitjaks tõusnud Ott Tänakust rääkivas filmis „Ott Tänak. Film” on justkui kaks poolt. Üks neist paotab ukse, mille taga peitub rallimaailma tipp ja kõik seal toimuv, teine aga näitab seda, millist pühendumist ja suurt ego nõuab spordis absoluutsesse tippu jõudmine. Film on rallisõitjast, kuid paralleeli võib tõmmata ükskõik millise spordialaga.
Filmi kõige positiivsem osa on selle valmimine. Tänak pole paljudele tippsportlastele omaselt lihtne inimene ning see, et ta lubas terve aasta kaameratega enda kannul kõndida, tähendab väikest imet. Sellest samast tuleb aga ka väike miinus. Kui juba nii lähedale pääseti, oleks tahtnud veel rohkem näha igapäevase töö juurde käivaid vestlusi. Mitte lavastatud ja pingutatud ega ka intervjuu vormis arutelusid, vaid just selliseid, kus tegelased on neid jälgiva kaamera unustanud. Kus mõtted ja tekst on vaba ning inimese loomus hästi näha. Selliseid kohti leidub, kuid võiks olla rohkem.
Väga positiivne ja tugev on Tänaku mentori Markko Märtini roll. See on esimene ja võib-olla ka viimane kord, kui muidu avalikkuse ees vähese jutuga mees räägib Tänakust nii otse ja ausalt. Ühtegi ilustavat lauset tema suust ei kõla. Sümpaatne ehedus võlub.
Märtini, Ott Tänaku isa Ivari ja kaardilugeja Martin Järveoja intervjuud moodustavad kogu filmi väga võimsa tuumiku. Mõned Tänaku konkurentidega tehtud intervjuukatked jäävad seevastu tühjaks ning liialt seotuks möödunud hooajaga. 2018. aasta MM-hooaeg on küll filmi üks läbivaid telgi, kuid iseenesest pole see teose olulisim osa. Oluline on ikkagi Tänaku pikk, tõusude, järskude languste ja uute tõusudega teekond.“ /—/
Arvustuse täistekst:
https://sport.delfi.ee/news/arvamus/lood/emotsioonid-pisarad-ja-onneliku-lopu-aimdus?id=85886549
Pahv, P. (2019). Emotsioonid, pisarad ja õnneliku lõpu aimdus. Eesti Päevaleht, 12. apr, lk 13.
