Aama Oja Elwe esitleb oma luulekogu ”Mina olin keset tuuli”

1893

Millal ja kuidas sul tekkis idee hakata kirjutama raamatuid?

Eelloona võiks nimetada, et kooliajal loeti sageli mu kirjandid klassile ette ja 1967.a. saadeti üks mu kirjand üleriiklikule kirjandite võistlusele. Mäletan, et osavõtjaid oli 375 ja ma sain ergutusauhinna ning mu kirjand trükiti ära tolleaegses ”Noorte Hääles”. Seejärel ilmusid ühes Tartu almanahhis mu luuletused ja hiljem tunnustati mind ülikooli ajal tõlke- ja kirjandusvõistlusel mitme preemiaga. Nii et kirjutada armastasin jubavarajases nooruses. 

Kirjutamiseks sain inspiratsiooni maalt vanaema juurest  Peipsiäärsest väikesest kalurikülast, kus ma veetsin kõik suved. Seal elas väga värvikate elulugudega inimesi. Paljud neist olid üle elanud mitmed sõjad, kuid neis oli jätkuvalt huumorit ja võitlusvaimu. Korduvalt räägitud jutud jäid mulle meelde. Samas leidsin neis alati midagi uut ja põnevat. Nii idanes minus 13-14-aastaselt soov kirjutada üks romaan nendest inimestest ja oma elust.  Hiljem üliõpilasaastatel kui õppisin tundma paljusid Aafrika tudengeid isiklikult, täienes see soov uute teemadega.

Inspiratsiooni kirjutamiseks sain ka loodusest. Järv oli peaaegu ukse all. Liivaluited, mühavad metsad, haritud põllud ning lehmad ja lambad heinamaal. See oli ilus ja elav vaatepilt. Seda pilti ei anna võrrelda praegusega, kus noored on külast lahkunud ja väljad võssa kasvanud ning loomi ei pea enam keegi. 

Millal ilmus sinu esimene raamat?

Minu kaks esimest raamatut olid tõlkeraamatud. 1993.a. ilmus Carl- Gunnar Petersoni  ”Meie kommuun” (Varrak) ja 1995.a. Ulla Keylingu ”Õnnistatud seisund” (Sinisukk& Co).

Eeltöö minu enda raamatutega võttis aastakümneid. Tegin intervjuusid, uurisin vanu kirju. Triloogia”Kuhu ma lähen, mu järv?” ilmus 2010. aastal kahes köites, kirjastuses Ilmamaa.

Kuidas on lugejad sinu raamatu vastu võtnud? Mis tagasisidet sa oled saanud?

Kuna Eestis ei ole olnud palgalisi retsensente jääb mõnelaastal retsenseerimata ligi 70% ilmuvatest debüütteostest. Üksikuid retsensioone kirjutatakse enamuses tuttavate poolt. Sain paarilt kirjanduskriitikult väga positiivset tagasisidet. Minu raamatu toimetaja teatas, et Tartu Linnaraamatukogus on mu romaanjuba ” kapsaks loetud”. Analüüsisime toimetajaga läbi kakirjanduskriitiku Peeter Helme õpetliku artikli ”Kümme käsku algajale kirjanikule”. Toimetaja  hinnang, et ma ei olnud eksinud ühegi käsu vastu, rõõmustas mind väga. Palju positiivset tagasisidet tuli ka sõpradelt, tuttavatelt ja endistelt kursusekaaslastelt.  Olen saanud mitmeid südamlikke tänukirju. Mõned Tartuga seotud lõigud jõudsid ka veebilehele ”Tartu ilukirjanduses”. Selle üle olin nii üllatunud kui rõõmus.

Mis tunne on hoida oma raamatut käes?

Tunded on mõnikord vastuolulised.Ühelt poolt tunnen, et mu raamatud on sõbrad, kellega ma olen pika tee läbi kõndinud ja selle tee lõpus on hing saanud rahulduse. Samas tundub uskumatu, et mu unistus rahvale midagi uut ja erilist kirjutada,on täide läinud.

Millest räägib sinu uus raamat “Mina olin keset tuuli”?

See on proosasugemetega luule- ja pildikogu, mis jaotub kuude tsüklisse ja kus värvipiltide mõte ei ole vaid kunstilise foto perspektiivi jälgida, vaid ka teatud luuletuste meeleolu täiendada, mille pärast on pildi all sageli mõni rida vastavast luuletusest. Kes aga soovib, võib pilte vaadata ka aja märgina. Viimase illustreerimiseks võiks öelda, et raamatus on pilte näiteks aafriklastest, kes õppisid Eestis või Ukrainas, aga samuti pilt Moskva Punasest väljakust, mille taustal on XVI sajandist pärit Vassili Blažennõi kirik ja autor seal ise tudengina. Selgituseks peab märkima, et tolle aja Tartus võõrkeeli õppivad tudengid said kasutada Moskva Ülikooli raamatukogu materjale oma  diplomitöödeks. Kuna ma ise uurisin sisemonoloogi inglise kirjanduses, siis  pidin nentima, et selle kohta oli Moskva Ülikooli raamatukogul palju rohkem materjale kui Tartus.

Luulekogu 6 tsüklit on erinevatest ajaetappidest ning sisaldavad seepärast erineva stiili ja vormiga luuletusi. Seal leidub nii riimluulet kui vabavärssi, romantilist sürrealismi kui ballaadisugemetega poeeme. Iga tsükli alguses on kirjeldusi mu enda eluloost kas ohtlikel või põnevatel silmapilkudel. Kogus on ka pühendusluulet, mille hulgas on isegi luuletus koerale, samuti mitmele siit ilmast lahkunud inimesele ja ühele sõbrale, kes elab Pariisis. Luulekogu lõpeb jõudmisega keskikka, mis tähistab ühe eluetapi möödumist.

20.novembril tuleb Stockholmi Eesti Majas sinu värske raamatu esitlus. Kellele see üritus on suunatud?

Luulekogu on mõeldud väga laiale lugejaskonnale. Seal on igaühele midagi: neile, kes armastavad loodusluulet, neile, kes otsivad lohutust üksinduses, neile, kes tahaks meenutada nooruse sarmi ja ilu või hingematvat armastust kui ka neile, kes otsivad mõtteid sellest kuidas noored püüdsid leida tee, et vastu pidada nukras okupatsiooniargipäevas.

Ama Oja Elwe (Erakogu)
Ama Oja Elwe (Erakogu)

On olemas ka palju luuletusi ajast, mis kipub nii kiirelt mööda minema, kuid jätab hinge palju värvikaid mälestusi.

Sirle Sööt
sirle.soot@gmail.com