Toomas Tuulse – Stockholmi Eesti Segakoori kullafond

1650

Toomas Tuulse on kõige pikemalt Stockholmi Eesti Segakooriga (SES) tegutsenud dirigent.

Tõenäoliselt nakatasid kunsti, luule ja muusikaalal tegevad vanemad Liidia ja Armin Tuulse oma poja muusikapisikuga juba enne tema sündi. Toomast muusikat hingamas (Toomas asub koori juhatades dimensioonis, mille jaoks ei ole sobivat sõna, sest see on enamat kui dirigeerimine) näha on imeline – tema pikk kogemus koorimuusika esitaja ja kirjutajana ja soov pakkuda inimestele enda ümber positiivset elamust paneb lauljad pingutama. Toomas on Stockholmi Eesti Segakoori kullafond. Alljärgnevalt räägib Toomas ise, mis teda muusika ja SES-iga seob.

Kuidas kõik alguse sai?

Olen laulnud kooris juba varajasest noorusest, alustasin 13-aastaselt. 15-aastasena läksin kirikukoori – laulsin seal 10 aastat ja liikusin edasi järjest kõrgema tasemega kooridesse. Kuna õppisin klaverit, siis oli koorilaul nagu teine muusikakool. Romantika, barokk, kaasaegne muusika – kõike sai klaveriõpingutele täienduseks lauldud. Koorilaul on olnud minu muusikaalase hariduse vundament.

1967-1973 laulsin Bel Canto kooris Karl Erik Anderssoni juhatusel ja siis oli juba tegemist palgatööga, sest Stockholmi linn tasus koorilauljatega seonduvad kulud. Koor esitas moodsat rootsi koorimuusikat, esinesime erinevates Rootsi paikades ja ka välismaal, näiteks Varssavis, Londonis, Pariisis ja Wienis. Mäletan, kuidas me 1968. aasta sügisel sõitsime läbi Praha, kui seal oli just mäss maha surutud. See oli terav elamus, mis ei unune iialgi. Lausin ka mitu aastat Adolf Fredriku kiriku Bachi kooris. Seal esitasime suuri kantaate orkestriga, üks nendest oli näiteks Claudio Monteverdi „Vespers“.

Õppisin koorijuhtimist Gubbängeni Gümnaasiumis ja mul oli suurepärane muusikaõpetaja Folke Roth, kes tahtis, et tema õpilased areneksid ja andis neile selleks ka võimaluse. Esinesin tema ees sooviga juhatada omakirjutatud lugu ja ta oli nõus. Tegemist oli koorilauluga rootsi barokkluuletaja sõnadele, mis olid seatud lihtsale kooriviisile. Usun, et õpetaja jäi minuga rahule ja ise sain kogemuse võrra rikkamaks.

Millal alustasid koorijuhtimisega?

Koor on terve elu olnud minu jaoks tähtsal kohal. 1975. aastal kutsuti mind Stockholmi Eesti Naiskoori dirigendiks – tegemist oli suure kooriga, kus laulis üle 40 naise. Tegin seda tööd 5 aastat, siis lõime koos Sirje Malmiga Vikerkoori. Peale selle juhatasin aastatel 1984-1988 rootsi koori nimega „Hearts Delight“ – laulsime igasugust muusikat, sealhulgas jazzi, rootsi rahvalaule ja hakkasin ise koorile muusikat seadma. Arenesin seeläbi ka koorimuusika kirjutamises – see on omamoodi oskus tekste jaotada ja hääli seada. Juba naiskoori juhatamise ajal kirjutasin koorile lugusid. Näiteks 1980. aastal toimunud ESTO-l tuli üks minu kirjutatud pala laulupeol esiettekandele – see oli „Hommikupalve“ Marie Underi tekstile. Lugu esitasid kõik ühinenud laulukoorid. Saatsin selle ka Tartu Ülikooli Akadeemilise Naiskoori dirigendile Vaike Uibopuule, kelle koor esitas pala omakorda Eestis. ESTO kirikukontserdil tuli esitusele minu naiskoorile kirjutatud „Cantate Domine“ kus flöödisoolot mängis minu kauaaegne muusikakaaslane Liis Jaanivald. 

Kuidas ristusid teed Stockholmi Eesti Segakooriga?

Koorimuusika on nagu jumala loodud ime, kus saab laulda mitmel häälel– naised oktaav kõrgemalt ja mehed madalamalt. Enne SES-i olin tegev Vikerkooriga ja siis tegin väikese pausi. Umber 10 aastat tagasi tekkis Stockholmis vajadus segakoori järele. Muusikalembesed ja lauluhimulised mehed ja naised hakkasid mõtlema, et peaks segakoori looma. Leidus aktiviste, kes küsisid, kas ma sooviksin koori juhatada. Mulle sobis juhatada koori mitmekesi ja nii tekkis meil koostöö Jaan Seimiga, mis sujus kenasti. Kui Jaan lõpetas, siis soovisin taas kaasdirigente ning Jaani järel astusid SES-i koorijuhtide pedestaalile Kaspar Kõrvits ja Epp Jaansoo. Kui Kaspar ja Epp 2007. aastal kooriga ühinesid, uuenes ka repertuaar.

Mulle meenub ühe toredaima elamusena SES-i juhtimise aegadest 2004. aasta Laulupidu Eestis.

Kuidas on Stockholmi Eesti Segakoor ajas muutunud?

SES on selles mõttes haruldane, et liikmeskond uueneb ja täieneb pidevalt. Koor ei ole staatiline – meile tuleb uusi lauljaid Eestist ja need muutused on koorile ainult juurde andnud. Koor on koht, kus Eestist tulnud ja Rootsis sündinud eestlased teevad rahulikult ja sihikindlalt ühise asja nimel koostööd. 

Kui rahul sa kooriga oled, kui ta sinu kirjutatud muusikat esitab?

See on olnud suureks motivaatoriks, et tuleb tellimus ja koorile meeldivad minu kirjutatud lood. Ma olen kooriga oma palade esitamise osas rahul. SES võtab mu laulud alati lahkelt vastu ja see inspireerib mind. Handol (artikli autori märkus: Hando Kask, kel käesoleval aastal täitus 50 aastat koorilaulmist, enam sügishooaega kooriga kaasa ei tee) on huvitavad ideed ja luuletused, millele muusikat seada. Oleme Handoga pikalt koostööd teinud ja teosed, mida koos temaga koos koorile teeme, on alati saanud sooja vastuvõtu osaliseks.

Sina ja SES –mis edasi?

Tahan koorile kirjutamist jätkata ja olen jätkuvalt koorijuhtide trio hulgas – peale minu on sel hooajal koorijuhtideks veel Epp ja noor, kuid väga võimekas Henry Turu. SES-i on väga vaja – koor on kultuur, ilu ja koostöö inimeste vahel. Koor on magnet, mis meelitab inimesi üritustele, kus SES esineb. SES pakub midagi, mida muidu poleks olemas – see on laulu- andmise ja muusikarõõm. See on armastus muusika vastu.

Muusika on mu hingele söök, osa minu elust. See on keel, mida ma olen õppinud ja mis aitab mul väljendada oma tundeid. Ilma selleta ei saa ma elada.

Kirja pannud Kairi Ilison, kairi.ilison@gmail.com
Foto: Kristiina Gilts

Toomas Tuulse 70: “Working with choirs has been an unbroken thread in my life”
by Evelin Tamm, tammevelin@gmail.com

Võimalus kuuluda korraga kahte kultuuri. Evelin Tamm. 03.06.2016. Sirp

Toomas Tuulse ja tema 60 muusikas oldud aastat. Livia Viitol. 03.06.2016 Sirp