President Kersti Kaljulaidi kõne Eesti iseseisvuspäeva aktusel 24.02.2017 Estonia kontserdisaalis

“… maa sulab, rohi tärkab, puu ajab pungi ja lehti ning lehe varjus laulab lind jälle omi igavesi kevadlaule. On see sentimentaalne ööpik või romantiline sinilind s i u r u, – kas pole see ükskõik! Pääasi, kui ta kuulutab uut elu uute pungade, õite ja viljaga”.

Head Eesti inimesed! Kallid külalised!

See romantik, kes niimoodi sõnas, oli Tuglas. 100 aastat tagasi. Kohe sai Eestist riik ja oli lootust, et aasta-aastalt, vähehaaval, saab tulevastel põlvedel parem.

Nii ongi läinud. Meil on oma riik, mis ei seisa enam iial üksi. Meie partnerid ja liitlased on meiega tingimusteta. Nemad austavad meie keelt, kultuuri, tavasid ja tahtmisi nii, nagu meie nende omi austame.

Just tänases maailmas on niisugused liitlased erakordselt olulised. Maailm pole vast päris liigestest lahti, kuid näeme, et aastakümneid kehtinud enesestmõistetavused ei pruugi enam olla absoluutsed.

See maailm nõuab eriti Eesti-suguselt riigilt tähelepanelikkust. Nõuab meie ühiskonna aluseks olevate väärtuste, eriti rahvusvahelise õiguse kindlat järgimist. Nõuab meilt vastutustundlikku tegutsemist rahvusvahelistel lavalaudadel ja koridorides. Rõhutan seda eriti täna, mil Eesti eesistumise alguseni Euroopa Liidu nõukogus on jäänud 127 päeva ja natuke vähem kui 7 tundi.

Otto von Bismarck ütles: «Sisepoliitika alal pole ükski kaotus igavene. Aga välispoliitikas esineb aegu ja võimalusi, mis kunagi tagasi ei tule.» Väikeriigi jaoks paremat ellujäämisõpetust polegi. Kõiges, mida me teeme, peame alati arvestama, veel enam, esikohale seadma oma välispoliitilised huvid, meie rahvusvahelise positsiooni.

Meie välis- ja julgeolekupoliitika viimasel veerandsajandil on olnud edukas. Meie poliitikud on võtnud rahvusvahelisi kohustusi ning neid täitnud, vahel ka sisepoliitilise populaarsuse hinnaga. Täna näeme, kui tähtis see on olnud. Meile kinnitatakse, et segastel aegadel ollakse meiega.

Ma tänan kõiki Eesti valitsusi keeruliste valikute õigete lahenduste eest.

25 aastaga oleme loonud oma unistuste Eesti. Kuid homse jaoks sellest ei piisa. Nüüd peame looma oma laste ja lastelaste unistuste Eestit. Meie riik on teistest üsna erinev, ilmselgelt loomingulisem ja paindlikum. Näen mitmeid võimalusi edeneda, juba tehtule toetudes.

Iseseisev Eesti riik saab kestvalt eksisteerida ainult demokraatlikus väärtusruumis. Üks väikeriik ei saa sellises geopoliitiliselt pingelises asukohas toimida, kui ta on sisemiselt ebademokraatlik.

Oluline osa demokraatlikest väärtustest on inimõigused, mis peavad olema kõigil inimestel lihtsalt seepärast, et nad on sündinud inimestena. Lisanduvad meie oma Põhiseaduses kokku lepitud väärtused, mille eesmärgiks on hoida eesti keelt ja kultuuri, sest muidu pole iseseisval Eesti Vabariigil mõtet.

Keel ja kunstid loovad kultuuriruumi. Lisades harjumused ja tavad, saame meile omase komberuumi. Saame sidusa keskkonna, mille olemasolu tunnistamist on meil õigus nõuda kõigilt meie juurde pikemaks ajaks või päriseks tulijatelt. Eestlane saab olla igaüks, kui ta tunnustab meie keelt, kombeid ja väärtusi. Nii saab ta ise pidada end eestlaseks ja saame seda teha ka meie.

Seadusesse saab kirjutada, kuidas saada Eesti kodanikuks – kuid mitte seda, mil moel saada osaks Eesti rahvast. Kui me seda prooviksime, lõpetaksime totalitaarses ühiskonnas, mis on meie kommete hoidmise nimel hävitanud meie vabadused.

Mitte kõike seda, mida me oma komberuumis ei soovi näha, ei saa me ära keelata. Ka sellega hävitaksime lõpuks omaenda vabaduse. Mitte kõiki neid, kes tahavad siin elada, ei saa me teha eestlasteks. See ei peakski olema meie eesmärk. Niimoodi hävitaksime eestluse.

Samas – meie toimimise platvorm on Eesti platvorm. Meil on üks riigikeel. Riigikeele kõnelemine kodus ja sõpradega ei ole kohustus. Kuid valmisolek suhelda teistes keeltes, sealhulgas riigipoolne valmisolek austada eesti keelt mitte oskavate siinsete elanike või külaliste inimõigusi, ei ole mitte kunagi sõnum valmisolekust vähendada eesti keele rolli riigikeelena.

Veelgi enam – fakt, et eesti keel ja kultuur on kaitstud põhiseadusega, ei tähenda, et eesti keel ongi kaitstud. Keelt ei kaitse käskude ja keeldudega. Keel on kaitstud vaid siis, kui seda edukalt õpetatakse siinviibivatele keelt mitte oskavatele inimestele. Mida rohkematele ja rohkem, seda parem.

Ma mõistan, et valdav osa eestlasi tahab hoida oma komberuumi kiivamalt, kui seda teevad paljud Lääne-Euroopa riigid. Suurem osa meist ei ole valmis elama multikultuurses ühiskonnas, kus eesti kombed poleks selgelt tähtsamad teistest.

Riigid, kes meie arvates on kaotamas oma identiteeti juurde tulijatele, on meist edukamad olnud just ühtse keeleruumi kujundamises, isegi kui neil on olnud meist palju vähem soovi kaitsta oma komberuumi. Keelekeskkonda kaasamine toimub läbi lasteaia ja eelkooli, läbi loomuliku täiskasvanu ja lapse vahelise suhtluse.

Siin elavad teised rahvad ei ole meist oma kommetelt suurt erinenud. Maailmas on rahvaid, kelle arusaam ühiskonnast erineb meie omast päris radikaalselt. See ei tähenda, et sealt tulnuil poleks Eestis kohta, saabugu nad siia sõja eest pakku või töörändajaina. Me peame suutma sõnastada, mida me neilt ootame selleks, et koos toimida Eesti ühiskonnana.

Komberuumi hoidmine ei saa olla üksik kursus, mis õpetab lisaks keelele austama siinse ühiskonna vabadusi ja neid mitte omal initsiatiivil kitsendama. See on lihtsalt eeldus, miinimum. Komberuumi tagab meie pidev valmidus meenutada meile olulisi väärtusi. Komberuumi kaitsmise osa peab olema ka lugupidamine teiste tavade vastu, kuid ainult piirini, kus need ei hakka meie komberuumi ahistama.

Komberuumi kirjeldamine ongi keeruline, lõpuks ei ole me ju homogeensed eesti asja ajamise robotid. Meil endilgi on erinevad kombed, erinevad ootused elule ja erinev maailmavaade. Aga kuna me nähtavasti ei ole valmis multikultuurseks ühiskonnaks, siis peame suutma sõnastada oma, eesti oma. Peame suutma seda kirjeldada ning järjekindlalt ning delikaatselt õpetada.

Daamid ja härrad!

Kommetes konservatiivsed, oleme ühiskonnana ometigi üks maailma innovaatilisemaid. Eesti elu edendajad mõistavad tulevikku üsna hästi.

Praegu näeme, et meie noorte ootused erinevad kardinaalselt kasvõi praeguste keskealiste ootustest. Noored ei tea, mida tähendab struktuurne tööpuudus ja ümberõpe. Nad vahetavad tööandjaid, omaenda rolle tööturul ja tegevusvaldkondi loomulikult ja iseenesestmõistetavalt. Suureneva sissetuleku korral vähendavad pigem tööaega kui säästavad tulevikuks. Nad elavad täna ja kohe. Muutub ka traditsiooniline töö, järjest vähem peavad inimesed olema kellast kellani kindlas kohas.

Olukord tundub imelik. Uued põlved ei taha käia tööl 30 aastat ühtejutti ja siis siirduda pensionile. Nad õpivad, töötavad, reisivad ja saavad lapsi selles rütmis, mis just neile sobib. Taunitud niisugune elu justkui pole. Kuid selle rütmiga ei oska arvestada mitte ühegi arenenud riigi pensioni- ega ravikindlusmudelid. Noori see täna ei huvita, nad lihtsalt ei panustagi, sest risk abi vajada on väike või lihtsalt kusagil kauges tulevikus.

Me peame muutma sotsiaalse toe pakkumise noortele paindlikuks. Me peame arvestama noorte teistsuguse eluga. Hea uudis on, et see ei nõuagi suuri investeeringuid, vaid õigeaegset muutuste märkamist ning tahet näha neis väärtust, mitte probleemi.

Ühiskond on jõgi. Selle voolukiiruse kujundab selle liikmete tahe ning voolusängi ümbritsev keskkond, ajaloo võimalused. Meie aja lugu on liikumine, minek ja tulek. Teiste maailma riikidega võrreldes oleme selliseks ajastuks palju paremini valmis, sest meil on arvuti kaudu kätte saadav koduriik, mis on pidepunktiks nii oma kodanikele kui ka oma e-residentidele.

Iga inimene vajab riiki. Sellist riiki, mis pakub talle ühiskonna liikmeks olemise võimalust. Mida rohkem on elus toimetamist erinevates riikides, seda vähem on inimese ja riigi kokkulepe geograafilise asukohaga seotud.

Me peame oma rändavale kodanikule pakkuma püsivat suhet riigiga, võimalust maksta makse ja saada osa ühiskonna turvavõrgustikust, sõltumata tema asukohast maamunal. Täna lindpriilt maailmas kulgejad peavad saama tunnustatud osaks me ühiskonnast. Kui suudame sama pakkuda oma e-residentidele, siis oleme kümne aasta pärast kindlasti üks maailma edukamaid riike.

Töörändajate ühine omadus on see, et nad on töövõimelised, nutikad ja peaksid ühiskonda panustama. Las nad panustavad meie ühiskonda!

Kui me tunnustame oma noorte lennukihku, aga loome neile samas alati avatud maandumisplatsi, kus olla me ühiskonna täieõiguslik osa, siis tõmbab see ligi ka muu maailma ettevõtlikke ja harituid. Eesti saab pakkuda taskus kaasas kantavat keskkonda.

Kaasaskantav riik aitab ka traditsioonilisi tegijaid, mitte ainult IT- või start-up majandust. Inglise ettevõtjad, kes pelgavad Brexitit, võib leida siit tormivarju. Kui me suudaks veenda näiteks maailma reedereid kasutama täielikult elektroonilist asjaajamist lipuriigiga, ei peaks meie lipualune olema tühi. Eestil on seda olemas oleva põhjal lihtne pakkuda.

Riik on juba loonud aluse. Kui ettevõtjad ehitavad e-residentidele sama vinge pealisehituse, nagu nad on ehitanud e-eestlastele endile, siis on Eesti kindlasti selle sajandi võitjate hulgas.

Palju meil on aega? Võib-olla viis aastat. Selle ajaga aitavad meie endi eksportivad IT-ettevõtted kindlasti mõne teise riigi järele. Me ei tohi hilineda. Meie ettevõtetest 1% on juba e-residentide ettevõtted. Meil on neile hetkel pakkuda küll vähest bürokraatiat, aga ka väga vähe lisateenuseid. Lisateenuste arv peab kasvama ülikiirelt lõpmatuks. Võti on nüüd juba ettevõtjate käes, kes peavad mõistma e-residentide ootusi ja ka e-eestlaste täiendavaid ootusi ning neile vastama. Riigi rolliks jääb, nagu alati, selles protsessis ikka ja jälle uuesti ilmnevaid bürokraatlikke tõrkeid kiiresti likvideerida, seadmata samas ohtu süsteemi usaldusväärsust.

Head kuulajad!

Me peame rääkima ka Eesti hingeseisundist. Me peame koos pingutama, et Eestis oleks vähem kurjust.

Täna on riigipüha. Politsei teab – pühade ajal saavad inimesed kõige rohkem peksa. Saavad seal, kus peaks olema kõige turvalisem: kodus. Nii on see jõulude ajal, jaanipäeval. Nii on see ka täna, vabariigi aastapäeval.

Vägivaldsed mustrid korduvad põlvest põlve, neid murda ei saa teisiti kui avaliku tähelepanuga, mis toob kaasa olulise nihke hoiakutes. Ei piisa, kui delegeerime oma probleemi politseile ja sotsiaaltöötajatele.

Millal te kuulsite viimati poliitilist diskussiooni, näiteks enne valimisi, kuidas lugupeetud kandidaadid võiksid aidata vägivalda välja juurida? Nõudke sellist diskussiooni. Ärge valige inimesi, kes koduvägivalla teemal suudavad genereerida vaid mõne rumala nalja. Ärge naerge ja ärge valige.

Omalt poolt luban, et ei lakka pidupäevakõnedes teile sellest rääkimast enne, kui ma tunnen – hoiakud tõesti muutuvad. Kui kodudes on inimesed kaitstud, siis oleme ühiskonnana ka avalikus ruumis kaitstud liiklusraevu, juhusliku peksasaamise ja põhjendamatu halvakspanu eest.

Loodan, et viie aasta pärast ei ole möödavaatamine enam mõeldav. Kahtlemata vajame vägivallaga võitlemiseks ka investeeringuid – eelkõige võimalust anda kannatanutele uus elu, sõltumata vägivalla iseloomust ja kannatanu vanusest. Kuid investeeringud tekivad avalikust tellimusest.

Möödavaatamiskultuur sellist tellimust ei tekita. Märkamiskultuuri edendamine on meie kõigi töö. Alustuseks vaadakem iseendasse. Internetist leiate Teomeetri, kus alates tänasest kogutakse ideid vägivallata Eesti saavutamise nimel.

Armsad sõbrad!

Kõike, millest oleme unistanud, me saavutanud pole. Meil ei ole klassikalist kõige eest hoolitsevat riiki, nagu 25 aastat tagasi nägime jõukates demokraatiates ja seadsime endile eeskujuks.

Sellist riiki ei ole tegelikult ükski neist riikidest ka endale lubada saanud. Ei ole saanud majanduslikult, aga ka mitte ühiskonna tervise seisukohast. Hoolitsev riik vabastas ühiskonnaliikmed vajadusest pidevalt enda ja oma kogukonna tuleviku pärast muretseda. Selline ühiskond kaotab võime vastu panna ümbritseva keskkonna muutustele, sest arutelusid nende muutuste üle ei peeta enam rohujuuretasandil.

Tänane rahvusvaheline olukord on valus taluda. Maailmakord ja ühiskonnakorraldus, millisega iseseisva riigina 25 aastat tagasi liitusime, ei jõudnudki saada globaalseks hüveks enne, kui temas kahtlemata hakati.

Demokraatlikku maailmakorda kujutati liiga vähe läbi inimõiguste ja vabaduste, võrdsete võimaluste ja madala korruptsioonitaseme. Sel moel sõnastatuna on globaalne demokraatlik maailmakord inimkonnale jõukohane, kõigile.

Demokraatlikku maailmakorda kirjeldati liiga palju läbi mugava tarbimiskultuuri. See ei saanudki saada globaalseks hüveks, sest lihtsalt ressursse meie planeedil, meile praegu kättesaadava tehnoloogiataseme juures, selleks ei jätkuks. Ühine eksitus ja selle ilmsikstulek ongi see, mis muudab arenenud maailma täna ebastabiilseks.

Mida saame teha teisiti, et siiski saada kätte see heaolu, millest unistame? Me väärime heaolu, aga tahame sedasama võimaldada oma lastele ja nende lastele.

Eesti ei ole saanud endale kunagi lubada ühiskonda, kus tulevikule ei pea mõtlema. Nüüd on see mõtlemisharjumus meie konkurentsieelis. Me oleme harjunud muretsema oma pere, küla, riigi ja maailmajao tasandil.

Igaüks meist kuulub mitmesse kogukonda – on perekond, töö, hobi või paigahuviga seotud kogukond. Igaühe mina jaguneb kildudeks, et moodustada kellegi teise minakildudega koos uusi tervikuid. Meie ühiskond on nagu vitstest punutis, kõik läbipõimunud. See on paindlik, ja paindlikkus aitab meil olla paremini valmis 21. sajandi ühiskonnaelu mõistlikuks korraldamiseks.

Head inimesed!

Nüüd, kui vallapiirid on kaugemal ja vallamaju vähem, peab ühiste vajaduste märkamise ja neile vastamise süsteem põhimõtteliselt muutuma. Jah, riigi pidamist tuleb kahtlemata tänapäevastada ka institutsioonide tasemel. Optimeerides, mitte juurde ehitades. Seda tunneme riigireformina.

Kuid suurem muutus, mis aitab meil jõuda sidusa ja hooliva ühiskonnani, toimub meie kõigi osavõtul. Ja väga hea on, et ma ei pea täna üles kutsuma algatama kohalike teenuste uuendamist. See töö juba käib.

Üha paremini saavad kokku vahetu märkamine, soov aidata, ning riigi ja omavalitsuse võimekus toetada. Kogukonnategevused on meil levinud traditsioonilise heaoluriigi mudelis monopoolselt avalike või siis alternatiivsete ja kalliste erateenustena saada olevatesse sektoritesse, näiteks sotsiaalvaldkonda. Neist on saanud kogukonnateenused. Me oleme leidnud oma juured, sest ühistegevus oli olulisel kohal ka Eesti Vabariigis enne II maailmasõda.

Teid, kes te ehitate Eestis üles kogukonnateenuseid, on väga palju. Me oleme teiega kohtunud. Ka teiega, kes te oma linna või valda juhtides kogukonnateenuseid rahastate, oleme kohtunud ja arutanud, kuidas edasi minna nii, et kogukonnateenus ehitaks ühiskonda, mitte ei kurnaks kohalikku eestvedamisvõimelist seltskonda.

Just siin on pikk tee veel minna, et see, mida me praegu näeme, väsimusest ei vaibuks. Tähtis on kirjeldada ka rahastamise mudel, mis oleks lihtne, aga läbipaistev. Et kogukonnateenused ei upuks bürokraatiasse, kuid ei tekitaks ka kahtlusi maksuraha kasutamise otstarbekuses või süüdistusi korruptsioonis.

Riigi toetatud ühistegevuses tulebki näha 21. sajandi jõukohast kohaliku valitsemise mudelit. Toon paljude näidete hulgast esile Viljandi prouade ettevõtmise aidata teisi eakamaid, kel jaksu napib. Mitmed omavalitsused toetavad seda vabast tahtest sündinud teenust. Prouade algatus laieneb vallast valda. Nii saab kokku õmblusteta ühiskond, kus toeks ja abiks on kogukond ning kulusid aitab katta vald.

Ees seisavad kohalike omavalitsuste valimised. Küsige kandidaatidelt, kas nad on valmis teid teie püüdlustes toetama, kui teil on teotahet? Või hoiavad nad kinni aegunud juhtimismudelist, kus juhid, kord valitud, otsustavad ise, mis on nende rahvale hea ja kiidavad endi otsuseid teie raha eest loodud meedia vahendusel?

Kas nad on valmis pidevaks aruteluks selle üle, mida kodukandis teha? Kas nemad laseksid teil teha sellist küla või linna, nagu teie arvates on vaja? Kui laseksid, siis näidake välja, et see teile meeldib. Valige neid!

Ja veel – kui riik tahab, et kohalik omavalitsus oleks tõeline kogukonna hoidja ja eestvedaja, ei tohi koormata omavalitsusi nende tegevustega, mille keskne korraldus on väikeriigile jõukohane ja toimiv. Ahvatlev on nüüd, kui omavalitsused on suuremad, lükata nende vastutada näiteks gümnaasiumiharidus või esmatasandi arstiabi korraldus.

Seda ei tohi teha. Ühtlaselt hea hariduse ja arstiabi kättesaadavus igas Eesti nurgas on Eesti riigi üks peamiseid ülesandeid. Kohaliku omavalitsuse roll peab siin olema toetav, kuid mitte vastutav. Pigem võiks mõelda, kas mitte alus- ja põhihariduseski ei peaks riigi vastutus olema selgem, et hoida üht meie suurimat loodud ühisväärtust – ühtluskooli.

Kui miski peab olema üle riigi ühte moodi, on see riigi vastutus. Kohaliku omavalitsuse vastutus on kõik see, mis on kohalikust eripärast lähtuv ja vajab lahendamist just siin, praegu ja viisil, mida on vaja kasvõi ühel inimesel.

Kogukonna ja me ühise elu hüvanguks saab igaüks panustada neid ressursse, mis tal käepärast – aega ja oskusi, raha või märkamist. Tänan kõiki, kes aitavad iga päev endale jõukohasel viisil ehitada uut, õmblusteta Eesti ühiskonda!

Head kuulajad!

Kogukondadele toetuvas ühiskonnas on lihtne otsida ühisosa, mitte vastandumist. Tasakaal elu ja töö vahel, vabakonna ja riigi koostoimimine, eesti ühiskonda panustamine samal ajal maailma vallutades on võimalik. Selleks ei pea me tegema tehnoloogilist läbimurret, mida oleks ammu otsinud kogu maailma helgemad pead. Lihtsalt, mida kiiremini muutub maailm, seda suurema eelise saavad väikesed ja paindlikud.

Luuletaja Ernst Enno kirjutas 27. juunil 1918:

„Mis oli, see on läinud

Mis tuleb, alles ees.“

Oma riik oli tulnud, koos sellega vastutus tema hoidmise eest.

Võõraid võime ja rindeid käis üle Eesti mitmeid. Ometi ajas omariiklus kindlad juured alla, mis pidasid vastu kõigile 20. sajandi katsumustele ka siis, kui puu ei saanud ajada selliseid pungi ega ööbik laulda neid laule, mida ihanuks.

Kui palju rohkem on meie ajastule antud!
Oleme tänulikud.
Hoiame üksteist.
Ja hoiame Eestit!
Head vabariigi aastapäeva!

Allikas: President.ee

Foto: Rene Riisalu

Kersti Kaljulaid: Kanname koos abikaasaga täna Eesti Vabariigi 99. aastapäeva pidulikul kontserdil ja vastuvõtul seto rahvarõiva ainetel valminud komplekte. Georgi-Rene Maksimovski on pärit Setomaalt. Mõlemad komplektid valmistas Setomaa rahvarõivameister Margit Mehilane, kes valiti 2016. aasta oktoobris ka Eesti aasta käsitööettevõtjaks. Meie rõivaste valmimisele aitasid kaasa mitmed Setomaa parimad käsitöömeistrid setode käsitööliste katuseorganisatsiooni Seto Käsitüü Kogo kaudu. Suur aitäh rõivameistritele!