27.10.2019 • 75 aastat paadiõgenike saabumisest Rootsi Dalaröle

148

TOIMUMISAEG: 27. oktoobril kell 11.00
KOHT: Dalarö kirik, Odinsvägen 4, Dalarö

På svenska: 75 års minnet av båtflyktingarnas ankomst


Pühapäeval, 27. oktoobril kell 11 algab mälestusjumalateenistus Dalarö kirikus. Dalarö Ornö Utö koguduse ja EELK Stockholmi koguduse ühine mälestusjumalateenistus jätkub kell 12 protsessiooniga mälestusmärgi juurde, kus mälestatakse 1944 põgenemist Eestist Rootsi. Kirikus esineb trompetisolist Håkan Lander, klaveril Annika Kabel. 

Kell 12.45 on oodatud kõik Tullhusetisse lõunasöögile, mille tasub igaüks ise. Vajalik registreerimine e-posti teel lo.landin@dalaro.se.

Dalaröle randus sadu paate 6500 põgenikuga aastal 1944. Selle suure ja valusa sündmuse mäletamiseks püstitati Tollimaja parki 25. septembril 2004 mälestusmärk “Põgenemine ja kojujõudmine”, mille aitasid püstitada kunagine Haninge-Haapsalu Sõprusühing, Södra Skärgårdens Intresseförening, ettevõtted ja eraisikud. Mälestusmärgi autor on Ursula Schutz. Mälestusmärgi eraldi seisvale osale on graveeritud sõnad “lahkumine, lootus, igatsus, unustus, mälestus, puudust tundmine, elu, tulevik”. Kaljasega “Meritäht” randus Dalaröle kunstnik Ilon Wikland 25. septembril 1944, olles siis 14-aastane, ilma vanemateta põgenik.

KONTAKT:
EELK Stockholmi kogudus
08-213 277
tiit.padam@eelk.ee

Tundeid lahkumisel ja saabumisel aitab mõista katkend Ilon Wiklandi mälestuste raamatust. 

Ma ei tahtnud, et venelased uuesti tulevad meid valitsema. Jah, ma sain aru, et üks võimalus sellest pääseda on astuda laevale ja sõita Eestist ära. Kuid ma ei kujutanud ette, kuidas seda tegelikkuses teostada ja ma ei teadnud, mida sellest mõtlevad vanaema ja vanaisa. Kuid vanaema juba tegutses. Ma ei tea kuidas, kuid igal juhul mingil hetkel oli ta teada saanud, et linnast väljas Rohuküla sadamas seisab laev nimega MERITÄHT. Väike linn, eks jutud liikusid ning vanaema teadis, et Meritäht valmistub sõitma Rootsi. 

Ja siis ütleb mamma Pääbo: “Ilon, paki kohver, ma viin su laevale ja sa sõidad Rootsi. Sa pead end päästma.” Ilon otsin välja oma kollase kohvri, sellesama, millega ta kuus aastat tagasi saabus Tallinnast Haapsalu rongijaama, ja mõtleb segaduses, mida ta peaks kaasa võtma, misa saab vanaemast ja vanaisast…

Jah, umbes nii see käis, kiiresti ja järsult. Vanaema ütles, et paki kohver, sa lähed laevale ja sõidad Rootsi. Usun, et vanaema aitas mul pakkida. Ega mul suurt midagi olnudki pakkida. Mõni kleit, ühed kingad, koolitunnistused, mõned minu joonistatud pildid, väheke söögipoolist laevasõidu ajaks. 

Vanaemaga ei kaubeldud. Mida tema ütles ja tegi, see oli seadus. Mamma Pääbo määras ära, et mind tuleb saata Rootsi ja tegi selle teoks. Ta ei tahtnud, et ma jääks Eestisse, kui venelased tulevad tagasi ja jälle hakkab pihta nende punane kommunistlik võim. 

Oli 22. september 1944, kui vanaema Julie ja kollase kohvriga 14aastane Ilon astusid välja kollasest majast Haapsalus. Seda maja ei näinud Ilon järgmised 45 aastat. Samal päeval, 22. septembril 1944 vallutas Punaarmee Tallinna. Õigupoolest polnudki seal vaja suurt midagi vallutada. Viis päeva varem, 17. septembril 1944, otsustasid sakslased Eesti maha jätta, nende viimased sõjalaevad lahkusid sadamast kiirkorras 22. septembri hommikul. Mõni päev hiljem oli kogu Eesti mandriosa Punaarmee poolt üle võetud. Teadaolevalt jäi Meritäht viimaseks laevaks, mis sealtkandist pääses Rootsi poole minema, pääses vabasse maailma. 

/…/

Vanaema ütles, et saadab mind Rootsi ära. Ma läksin temaga koos, ta viis mind laevale ja kõik. Tee peal ma ei saanud vanaemaga peaaegu üldse rääkida. Arvan, et me vaikisime suurema osa teest. Äkki olin mina laeval ja mul oli nii-nii kahju, et vanaema ja vanaisa ei ole minuga koos laeval. Mul oli siiski nii imelik, et nemad, minu kõige tähtsamad inimesed, ei tule minuga kaasa. Ma küsisin vanaemalt, miks nad ei tule. Vanaema vastas: “Me oleme liiga vanad”. 

/…/

Kui Ilon pääses Rohukülast viimase laevaga vabadusse, oleks tema vanaema Julie Pääbo nädala ja ühe päeva pärast saanud 59aastaseks. Tema vanaisa Alexander Pääbo oli siis 70aastane. Nad polnudki ju nii väga vanad. Arvan, et kõige tähtsam oli, et nad ei tahtnud. Nad oleksid saanud laevale, kui vaid oleks tahtnud. Kuid nad ei tahtnud. Kui on nii kaua elatud ja midagi elus ära tehtud, ei ole kerge jätta maha kodu ja kogu eelmine elu ning püüda midagi uut ette võtta, hakata endale rajama taas kodu ja uut elu. Ma mõistan neid. 

Olen vanaemale pärast väga palju mõelnud, kuid ma ei kujuta ette, mida tema võis tunda ja mõelda, kui viis mind laevale. See oli hästi suur mure minu elu pärast ja see oli hästi suur armastus minu vastu, mis sundisid vanaema kiirelt tegtusema. Minu tulevik oli temale kõige tähtsam. Kuid usun, et ta ei teinud sellist otsust uisapäisa. Vanaemal oli selgus südames, et ma ei kao Rootsis kuhugi. Ta ju teadis, et minu isa sõitis Rootsi ning et veel varem, juba enne sõda läks Rootsi nende tütar, isa õde Valentine Laroche. Sellepärast vanaema julgeski mind Rootsi saata, et isegi kui minu isa poleks Rootsi jõudnud, oleks tädi mind ikka vastu võtnud. 

Laeval polnud ma päris üksi. Läksin koos kooliõe Valve Vahuriga (hiljem Tampõld) ja tema ema-isaga, kelle hoolde vanaema mind andis. Haapsalu vanaema oli minu jaoks suur kindlus. Ja see, et tema saatis minu üksi ära üle mere 1944.aasta septembris enne venelaste teistkordset saabumist… see oli midagi suurt – see oli suur-suur armastus.”

/…/

Meritähe-nimelisel “puukoorel” sõitis vabaduse poole erinevatel hinnangutel kuni 200 inimest. Mõned üksikud neist, “peenemad inimesed”, nagu Ilon ütleb, elasid kajutites. Ilmselt maksid üleveo eest rohkem kui ülejäänud. Ülejäänud ehk valdav enamik venelaste ja sõja jalust Rootsi põgenejaid kükitas laeva trümmis ehk lastiruumis. Nemad olidki selle laeva kaubaks. 

Trümmis oli väga halb õhk, seal polnud midagi hingata, inimesed jäid haigeks. Oma sõbranna Valvega istusime rohkem väljas laevatekil kui all trümmis. All olid meie asjad, niipaljukest kui neid üldse jõuti kaasa võtta. Külm ei olnud, kuid vahepeal läks väga tormiseks, siis pidime all olema. Nälga ma ei mäleta. Me sõime kodust kaasa võetud võileibu. Keegi kinkis meile Valvega purgi maasikamoosi. See maitses väga hea. Minule tundus see meresõit tõesti meeletult pikana. Kartsin, et see ei lõppegi, et me ei jõua kunagi kohale. Mina arvasin, et olime merel viis päeva. Pärast sain teistelt teada, et see meresõit kestis tegelikult kolm päeva. 

Ma ei tundnud laeval kogu aeg hirmu. Hirm sega, hirm ei aita ja mis sa teha saaksidki. Ei ole ju mõtet sellises olukorras kogu aeg hirmu tunda, see teeb enesele veel rohkem halba. Kui hirm hiilib liigi, siis peab ikka midagi tõsiselt koledat juhtuma sinu ümber. Eks sel sõidul juhtus paljugi. Vahepeal möllas merel kõva torm, ümberringi sõitsid Saksa ja Vene sõjalaevad. Meie laeva õnneks ei pommitatud. Merelt nägime, kuidas taevas Pärnu ja Tallinna kohal oli täiesti punane. Õudne vaatepilt. Ilmselt käis siis sealkandis tugev pommitamine. Juhtus veel nii, et Meritähelt kadusid ühel ööl varuks kaasa võetud kaks-kolm väiksemat paati. Ka mootor ütles laeval üles. Need juhtumid tõesti tekitasid hirmu. Kuid ega minul üksinda hirm olnud. Kõigil oli, ka täiskasvanutel. Keegi ei teadnud, mis juhtuda võib, mida tulevik toob, ning tõesti, kas me üldse pääsemegi Rootsi. Kõige tõsisem hirm tekkis siis, kui olime juba mitu päeva merel loksunud ja nägime äkki enda ees üht sõjalaeva. Mõtlesime, et see vist on Vene sõjalaev ja see uputab meid ära. 

See ei olnud Vene sõjalaev, vaid Rootsi sõjalaev, mis sõitis põgenike laevale vastu, et julgustada ning näidata teed läbi skääride sadamasse. Meritäht jõudis Rootsi Dalarö sadamasse 25. septembril 1944. Kolm päeva õõvastavat loksumist ulgumerel, kolm päeva vintsklemist lootuse ja meeleheite vahel. Kuid nüüd oldi kohal. 

Tundsin tohutut kergendust, kui mõistsime, et meie ees on abistama tulnud Rootsi sõjalaev, mitte meid uputama tulnud Vene sõjalaev. Kõik see juhtus õhtupoolikul, kui juba hämardus. Rootsi sõjalaev viis meid paar tundi saarestikust läbi. Nii et sadamasse jõudsime pimedas. Tol õhtul me maale ei pääsenud, veetsime selle öö sadamas laeval. Inimesed laeval olid kõik maruõnnelikud pärast pikka ja kurnavat meresõitu, pärast teadmatust, mis meist saab, kas üldse jõuame kohale. Inimesed pühitsesid pääsemist, nad jõid palju viina. Ilmselt võeti viina kaasa ning hoiti just selleks hetkeks, kui pääsemine on kindel. Ka mina jõin siis viina ja seda esimest korda elus. 

See oli uskumatu tunne, et me pääsesime, et vaba maa on siinsamas. Maale saime järgmisel hommikul. See oli meeletu õnn tunda jälle kindlat maad jalge all. Mõtlesin, et pean maad suudlema, et lõpuks olen pärale jõudnud. Meid võeti väga kenasti ja sõbralikult vastu. Punase Risti töötajad pakkusid kuuma kakaod, shokolaadi ja võileibu. Parim hommikusöök, mida üldse kunagi olen söönud. Algas minu uus elu.” 

Lk. 99-111 Enno Tammer “Ilon Wikland. Elu pildid” Tammerraamat 2017

Foto: Pilt Ilon Wiklandi raamatust “Pikk-pikk teekond”.

KONTAKT:
EELK Stockholmi kogudus
08-213 277
tiit.padam@eelk.ee

RAHVUSLIK Kontakt
info@sverigeesterna.se


75 ÅRS MINNET AV BÅTFLYKTINGARNAS ANKOMST
Söndag, den 27 oktober⋅11:00–16:00 i Dalarö kyrka

1944 kom tusentals båtflyktingar över Östersjön från Baltikum vid slutet av 2:a världskriget. Många kom till Dalarö och fortfarande finns dalaröbor som minns. Och de tydligaste minnena har givetvis alla de flyktingar som kom hit.

Söndag 27 oktober får vi besök från den Estniska församlingen i Stockholm, som tillsammans med Dalarö Ornö Utö församling arrangerar en minnesdag.
11:00 börjar vi med en gemensam gudstjänst i kyrkan. Fjädarnas mässa med tema Trons kraft. Ett minnesljus tänds under förbönen. Trumpet-solist Håkan Lander, vid pianot Annika Kabel. 
12:00  Procession från kyrkan till minnesmonumentet i Fiskarhamnen. 
12:45 Gemensam lunch på Tullhusets restaurang, som man betalar själv
Anmäl till lo.landin@dalaro.se om du vill delta i lunchen.

Arrangör: Kyrkoförsamlingarna i samarbete med Dalarö Kultur & Föreningscentrum
 
Den 25 september 2004 invigdes ett monument vid Fiskarhamnen på Dalarö. Monumentet är ett minne över att c:a 6 300 estländare landsteg här på Dalarö på flykt från kriget för 60 år sedan. Minnesmärket ”Flykt och Hemkomst” som Haninge kommun genom föreningen Haninge-Haapsalu Vänskapsförening och Södra Skärgårdens Intresseförening, företag och enskilda personer rest i Tullhusparken är utfört av Ursula Schủtz. På en minnesplatta finns orden: Uppbrott, hopp, längtan, glömska, minne, saknad, liv, framtid. Den 25 september 1944 landsteg i Dalarö bland många andra den kända illustratören Ilon Wikland som ensamkommande flyktingbarn i 14 års ålder. 

KONTAKT:
EELK Stockholmi kogudus
08-213 277
tiit.padam@eelk.ee

RAHVUSLIK KONTAKT
info@sverigeesterna.se