Väljavõte Carina Maandi mälestustest “Minu aja lugu”

88

Ranna poole augustis 1944

     Auto sõidab ikka edasi põgenikkudega ranna poole. Autolael istuvad kõik vaikselt, ka muidu nii rabelejad lapsed on vait. Tunnevad, et midagi on juhtumas. Midagi põnevat ja uut on tulemas, mille nimegi keegi ei tea. Veel peatus paaris kohas, jälle ulatatakse lapsi ja pakke autole.

     Järgmine peatus on Laitse lähedal Otto Tiefi talu karjamaa serval. Sealt tuleb Tiefi pere, proua ja neli last, peale.

     Otto Tief kutsub mind veidi eemale ja meil on pikk ja asjalik jutuajamine, mille täpset sisu ma enam ei mäleta. Tean ainult et avaldasin kahtlust, kas tõesti meie meestel õnnestub põgenemine, kui olukord muutub kriitiliseks. Selle peale vastas Tief kindlalt:

     – Selleks on kõik korraldatud.

     Enam ei mäletagi, kuidas me mereranda jõudsime, aga korraga oli käsk maha ronida ja asuda paati mis rannal loksus. Väike kaluripaat.

     Avastan, et Jaagu seljakotile kinnitatud saabastest puudub üks. Jookseme veel auto juurde otsima aga asjata. Jätame mereranda ka teise saapa.

Lage rand, ei puud ega põõsast ja veepiir nii madal, et astu mõni samm läbi vee ja oledki paadis. Reisijaist oli enamus naisi lastega. Mõningaid tundsin juba kooliajast. Lapsi igas vanuses, imikuist kuni kooliealisteni. Minu omad on viis ja ka­heksa.

     Nüüd olime kaotanud igasuguse isemõtlemise, ootasi­me vaid käske.

     Väike paat ei mahuta kõiki soovijaid. Mees Haapsalust on üleliigne. See on halli palitu ja mütsiga kõhetu mees, teati, et kooliõpetaja. Teda palutakse maha astuda. Tema aga istub vaikselt edasi, ei hooli käsust ega palvest. Lõpuks hakkavad naised teda hurjutama.

     – Minge maha ja ärge viitke aega. Rootsi paat ootab juba kusagil saarestikus!

     Mees aga mängib kurti, istub edasi, tema pärast mingu kas või mõni lastega ema maha, mitte tema.

Oli veel teisigi vahejuhtumeid, peamiselt pakkide rohkuse pärast. Tuli abielupaar hobusekoorma täie kohvritega. Jälle vaidlus ja kauplemine, et igale on lubatud ainult üks kohver. Küll oli raske armsaid väärtasju maha jätta. Pika arutluse järele sai siiski kompromiss saavutatud, kuigi just mitte täielik aga kohvrikoorem vähendati poolele. Kohvrite omanik oli Tallinna tuntud günekoloog. Kuna meil paadis oli oht, et võiks sünnituse puhul arsti tarvis minna, siis vaadati kohvrite rohkusele veidi leebema pilguga.

Alustame reisi suurema lastiga kui paat kannatab. Paadi põhjas loksub vesi, õnneks soe, minu ainsad kingad ligu­nevad vees. Kõik sünnib kui unes, ei hoolita sellest et paadi serv ulatub vaevalt detsimeetri üle veepinna. Puuduvad igasugused päästeabinõud.

Algas ekslemine saarte vahel.

     –Kuhu oli kadunud Varese laid?

     Seal oli määratud kohtamine Rootsi paadiga. Paadi juht, kalur, ei olnud võimeline orienteeruma, sest ta oli purjus. Muu lasti hulgas oli ka terve kast valgeviina pude­leid Rootsi viimiseks. Kalur ei suutnud kiusatusele vastu ­panna, vaid avas sealt mõne pudeli oma tarbeks ja lõpuks magas ta paadi põhjas viinapudelite keskel. Kadunud oli igasugune vastutustunne paaditäie inimeste elude eest. Kaluri kaks noort poega püüdsid isa äratada, sest nemad ei olnud meretundjad. Vanamees aga lõi kõigele käega ja magas edasi. Otsime Varese laidu, mille tunnuseks pidi olema väga kõrge kuusk saare keskel. Paraku oli ka teis­tegi saarte keskel kõrgeid kuuski üle latvade ulatumas.

Asi muutus kriitiliseks. Oli augusti keskpaik ja videvik oli juba laskumas. Õnneks oli ilm vaikne ja meri sile. Lõpuks, kui pojad mõistsid, et isast polnud asja, püüdsid nad ise olukorda kuidagi päästa. Üks poegadest hüppas vette ja ujus saarele, mille kaldal paistis talu. Lootis sealt saada selgust meie asupaiga kohta. Jälgisime paadist tema liikumist talu õuel.

Oli ilus õu, hooned poolringis ümber sileda ja rohelise muru. Võibolla kasvasid seal ka kummelid. Näeme kui poiss astub elumajja, tuleb sealt ja läheb järgmisesse hoo­nesse. Ka sealt tuleb välja ja astub lauta. Ka see on tühi. Inimesed on jätnud maha oma ilusa saare. Just siis ma ei soovinud midagi rohkemat, kui loobuda Rootsist ja kõigest muust, kui oleksin saanud kõndida palja jalu sellel õuel.

Noormees tuleb nõutult tagasi paadile. Nüüd, peaaegu 50 aastat hiljem, mõistan seda suurt riski ja eludega mängi­mist. Vaevalt me siis mõistsime kui suur oli oht. Istusime kui kivi-kujud, ei mingit paanikat ega kaebust. Ükski ei kõnele, lapsedki ei küsi juua. Minu vastas istub ema oma imikuga, mõtlen, küll see laps võib märg olla. Ta magab. Ja suuremad lapsed ei küsi ka potile.

Lõpuks leitakse saar kuhu saab randuda. See pole küll Varese laid aga siiski, kindel maa jalge all ja seal elasid ka inimesed. Saarel on kaks talu. Meile võimaldatakse öömaja, mõned lakka, teised lauta ja imikutega emad kambrisse.

     Talud on klassikaliste eesti talude stiilis hoonetega, just­kui Tammsaare romaanides. Koos sõprade perega saime ühise öömaja kunagises laudas, kus oli seintel veel kuivanud sõnniku jälgi. Otse taevariik, kui sai õlgedel end sirutada peale pikka paadis istumist.

     Saar oli vaene, kartulipõld kivine. Ei olnud enam loomi, sest pererahvas valmistus ka ärasõidule. Kui nägime seda nappust, hakkas mure toidu pärast. Teadma­tus hakkas vaevama, kas rootsi paat üldse tuleb ja kui kaua suudame siin vastu pidada. Olime kuulnud, et Rootsis oli raskusi paadi meeskonda saada, sest iga päevaga muu­tus olukord ohtlikumaks vene vägede lähenedes.

Oli ilus vaikne pühapäev. Läksin lastega saart uurima, sest tahtsin olla veidi omaette. Leidsime pähklimetsa, kus valminud vili rippus okstel. Noppisime pähkleid ja purus­tasime kivide vahel ja niiviisi saime tegevust hulgaks ajaks. Oma painavast murest ei kõnele ma lastele, las neil olla üks ilus päev.

     Õhtul istume oma “häärberi” lävel ja mõristame juttu. Lapsed magavad. Kõnelus käib ikka vaid ühe ja sama küsimuse ümber.

     – Kas tuleb paat?
     – Millal paat tuleb?

Oletusi on mitmeid.

    – Mida öelda kui venelased meid siit leiavad?

Kõrv kikkis kuulame, kas kostab mootori mürinat merelt. On ju sõda ja kalapüük piiratud, siis liigub harva mootorpaate.

Paar päeva saarel elatud ja meie toit hakkab lõppema. Kodust kaasaantud pirukaid säästame kuni viimaseni, sest ei tea, mis saatus meid ootab. Perenaine võtab põllult kar­tuleid ja lubab ka meile anda. Kivisel põllul pole suurt saaki, ikka kartul ja kivi. Mehed tulid merelt angerjatega ja neid lubati ka meile.

Mida teha angerjatega kui ei saa praadida ega mari­neerida?
– Keetke suppi!
– Kas on keegi söönud angerja suppi?

     Hakkame koos Mariaga angerjatest midagi söödavat kombineerima. Meie päralt on väliköök, tähendab teivas-köök. Suur pada ripub teiba otsas tuleaseme kohal. Tuld on aga ääretult raske süüdata, sest puud on kehvad. Keh­vad oleme ka meie, sest pole me kumbki olnud skaudid. Suure vaevaga saame viimaks vee keema, lisame kaasa­võetuid vürtse ja perenaiselt saadud soola ja on lootust, et tuleb sellest mingi nimetu toit. Paksu rasvakorra riisume vee pealt aga seda tekib ikka juure. Maria oli küll ranna­laps aga temagi südame võttis iiveldama.

     Supp jäi meil söömata, mitte et ei maitsenud, aga liht­salt sellepärast et ei olnud enam söömiseks aega.

     – Rootsi paat ootab merel, oli kiire käsk.

     Mis nüüd enam, muudkui lapsed ja kompsud ja uuesti väiksesse kalapaati.

     Tõesti, merel ootaski paat, peaaegu luksuslik võrreldes meie väiksega. Lastimise manööver läks ladusasti ja igaüks otsis omale uues paadis paraja istekoha. Meie kahekesi Jaaguga arvasime, et mootori kastil oleks sobiv koht aga kui veidi aega oli sõidetud, selgus et olime va­lesti valinud, sest mootor läks kuumaks ja seda tuli iga veerand tunni järele jahutada. Siis käis komando:

     – Mootor klaariks!

     See tähendas et pidime tõusma püsti kui kasti kaas avati. Ega tõusmine poleks olnud raske kui aga oleks ol­nud kohta kuhu jalaga toetuda. Meie vastas istus arst, kes tegi väga hapu näo kui juhtusime tema varvastele astuma.

     Maria oma laste ja meie Annega saime istme paadi ninas, ruhvis. Seal ta istus kui kana poegadega, kannatlikult ja vaikselt. Kord küsis minult:

     – Kas mõistad olla abiks kui laps peaks sündima?

     Sest arsti olukord oli selline et tema merehaiguse tõttu ei olnud võimeline sünnitajat abistama.

     – Ma pole kunagi näinud sünnitamist ja kahjuks ei tea mida sel puhul teha, vastasin Mariale.

     Minu Lenderi humanitaarkool ei olnud arvestanud sellise olu­korraga. Nüüd ei olnud palju kasu Goethest ja Schillerist. Imetlesin Maria suurt rahu ja tasakaalu selles kriitilises olukorras.

Sõit kestis 27 tundi ja nälg hakkas end tunda andma. Meie säästetud pirukad olid sattunud paadi põhja, teiste pakkide alla. Meie kõrval märkan suurt kasvu meest, näib et talust. Tema võtab kotist suure rukkileiva, seab selle vastu rinda ja lõikab sealt paraja viilu, siis võtab veel suitsu singi ja ka sealt lõikab samasuguse keeru ja hakkab magu­sasti sööma. Vist ta märkas meie nälginud pilke.

     – Kas tahate ka?
     – Muidugi tahame.

     Nii saime meiegi seda maailma kõige paremat leiba ja liha ja veel praegugi mõnulen sellest maitsest. Olgu ta tä­natud, kus maailmas ta ka asub!

     Merel kohtasime sõjalaevu, mis näisid hirmuäratavalt suured. Meie kapten ütles:

     – Ei maksa karta, need on Rootsi laevad!

Rootsi. Täpset asukohta kuhu me randusime, ei öeldud meile, vist oli see sõjasaladus. Tunduski et oli sõjasadam, sest loots juhtis meid kitsaste kaljude vahele. Sillale kogunes hulk uudishimulikke seda imet vaatama.