TOIMUMISAEG: 15. november 2019 kell 18.00
KOHT: Stockholmi Eesti Maja suur saal, Wallingatan 34
Reedel, 15. novembril 2019 kell 18.00 näitame Novembriööde filmifestivali NÖFF kolmandat filmi. Kavas on Marko Raadi dokumentaalfilm “Matusepäevikud” (2019).
Mitme aasta jooksul salvestatud dokumentaalfilmi peategelasteks on kolm Kanadas elavat hingekarjast: Toronto Vana-Andrese koguduse õpetaja Kalle Kadakas, Toronto Peetri koguduse õpetaja Mart Salumäe ja Toronto Eesti Baptisti koguduse pastor Jüri Puusaag. Peamiselt vanema põlve eestlastest koosnevates kogudustes moodustab nende tööst olulise osa surijate ja surnute ärasaatjate toetamine ning vastavate kiriklike talituste läbiviimine ja seda kõike teevad nad eesti keeles. Jüri Puusaag peab lisaks toime tulema abikaasa kaotusega ja isikliku leinaga. Kalle Kadakas on sunnitud tegelema hääbuva koguduse toimetuleku küsimustega ja kirikuhoone müügiga ning enese üksildustunde ja eraldatusega kodumaast. Mart Salumäe räägib oma lahutusest ja isa matustest. Surm, äralõigatus, kohanematus ja hingevalu saavad paratamatuseks läbi kristlike kombetalituste ja jumalasulaste kõneosavuse. Armulauaveinist küll alati ei piisa ja talaar pole ainus ametirüü, mida üks kirikuõpetaja kannab. Mehi on näha ka muru niitmas, juuksuritoolis, jõuluvana kostüümis, autoroolis ja inimliku nõrkuse hetkel.
Vaata treilerit SIIT
Järgmised filmiõhtud:
K 20/11 18.00 – 14 käänet (2017)
R 22/11 18.00 – Tõde ja õigus (2019)
R 29/11 18.00 – Lagle rännakud (2019) Külas filmi peategelane Lagle Parek
R 29/11 20.00 – Ott Tänak- The Movie (2019) Külas filmitegijad
Kõikidel filmidel on inglisekeelsed subtiitrid.
Filmiklubis on piletid müügil kohapeal. Klubi Estetic liikmele 70 kr, mitteliikmele 100 kr.
KLUBI ESTETIC
Sirle Sööt
moc.l1713987520iamg@1713987520toos.1713987520elris1713987520
Loe lisaks:
Marko Raat filmi saamisloost
Millest on dokumentaalfilm „Matusepäevikud” inspireeritud ehk kuidas jõudsite selle teema ja kolme peategelaseni?
Valmistusin selleks, et mu eelmise Kanadas tehtud filmi „Fast Eddy vanad uudised” peategelane, krimireporter Edgar jääb viimasteks eluaastateks oma tuppa kinni. Ise enam välja minna ei suuda ja sõpru-tuttavaid, kes läbi astuvad, on järjest vähem, kui üldse. Ma ei tahtnud kaameraga tema majast lahkuda ning oletasin, et küllap ta mõne koguduse liige on, nagu suur osa sealseid esimese põlvkonna põgenikke.
Uurisin, kes sealsetest vaimulikest võiks teda veel peale arstide ja põetajate vahetult enne surma vaatama tulla. Eddy ei kuulunud aga kuhugi, tema keha said lõpuks arstitudengid. Mulle sai selgeks, et siin on peidus üks teine lugu ja mitu huvitavat teemat. Nii laiemalt selle unikaalse väikese „Kanada-Eesti” kontekstis kui ka selles, kuidas üldse lõpevad matused n-ö traditsioonilises vormis koos leina, füüsilise keha ja kirstuga, nagu me seda tänapäeval veel ette kujutame.
Mis teid filmis lahtirulluva Kanada uskliku kogukonna ja vaimulike lugudes enim kõnetas?
Üks käivitaja oli see, et nüüdsed pastorid on seal kõik Nõukogude-Eesti taustaga ning ühtlasi sattunud sinna küpses eas. Noore kalevipoja kohandumine ning uude keele- ja meelekeskkonda sulandumine on tavaliselt orgaaniline ja üsna kiire protsess, vanemal inimesel ilmselt mitte nii ladus. Lootsin näha, kuidas peategelaste identiteet kahestub ja meie-nemad mõistete kasutus muutub.
Ühtlasi oli alustamise ajal kolme pastori eksiilistaaž Torontos kõnekalt erinev: kolm kuni 25 aastat. Ning loomulikult tahtsin mõista, mis teeb usust usu. Ehk siis T. S. Elioti sõnadega: usku, millesse enam ei usuta, võib mingil määral mõista, aga kui kaob religioosne tunne, siis kaotavad tähenduse ka sõnad, milles inimesed on seda vaevaga väljendada püüdnud.
Kui pika aja jooksul on film üles võetud? Kas aega oli piisavalt või oleksite tahtnud veel intervjuusid teha, materjali koguda?
Käisin Kanadas vähemalt kaks korda aastas, seitsme aasta jooksul ehk kokku umbes 250 võttepäeva. Aga kuna mind huvitasid eelkõige õrnad hetked ja raskesti ennustatavad sündmused, siis oli säärast materjali sellise distantsi pealt päris keeruline koguda. Öösel surija kõrvale kutsutava viimase armulaua juurde üle ookeani kuidagi ei jõua.
Huvitavat materjali kogunes „Matusepäevikutega” lõpuks tegelikult liiga palju, aga seda erilist, kus aeg seisab ja sa oled osaline milleski, mida ise doki mõtteks pead ning mis ka filmi fookust toetaks, pole kunagi liiga palju.
Kas inimesed, kes on filmis oma teekonna lõpul või jätavad lähedastega hüvasti, lasid end hea meelega filmida? Kas teil eetilist konflikti ei tekkinud, näidates väga valusaid, privaatseid ja emotsionaalselt raskeid hetki?
Peab erinevalt koputama, et sulle avataks. Ma käisin kokku umbes 30 matusel ja 20-l sain loa filmida. Aga põhiline on osalus, et sa ei ole kaameraga ükskõikne turist ega pika optikaga turvaliselt eemalt piiluv vuajerist. Inimesed usaldavad, kui saavad aru, et ka sina oled pühendud ja mingis mõttes sama abitu selles unikaalses ja emotsionaalselt hapras situatsioonis.
Lõpu poole läks lihtsamaks luba saada, sest kogukond oli väike, inimesed osaliselt samad ja matusebürood hakkasid mind juba võtma kui matuste paratamatut osa. Kuulsin, kuidas vanad matusebüroo töötajad suitsunurgas oma uuele kolleegile mind klatšisid, et filmimine on vist mingi eesti matuste veider komme. Mis ei ole võib-olla ka väga vale. Vanem põlvkond veel mäletab, kui oluline oli matustel fotosid teha.
Matused on samal ajal delikaatseks filmimiseks väga rasked keskkonnad, sest need on lagedad ja avarad. Või liiga hõredad aga inimhulkade blokeeritud, mis tähendab, et ühel hetkel sa pead selle jõhkra sammu tegema ja koos oma kaameraga sündmuse keskmesse liikuma. Samal ajal on see minu jaoks eetiliselt ainumõeldav, et ma olen filmimise ajal oma tegelastega vahetus kontaktis, nad näevad mind ja saavad vastu panna.
Sellest vastastikusest pingest ja kaamera kohaloluga leppimisest tekib parematel kordadel misanstseen, kus nad usaldavad mind jäägitult. Mõnel otsustaval momendil peab dokitegija ka lihtsalt riskima ehk olulisel hetkel filmima ja eetilised dilemmad pärast oma peas ja montaažis lahendama.
/—/
Intervjuu täistekst:
http://epl.delfi.ee/news/kultuur/marko-raat-spirituaalsust-metafuusikat-ja-mustikat-maailmast-ara-ei-kustuta?id=85173909
Rebane, K. (2019). Marko Raat: spirituaalsust ja müstikat maailmast ära ei kustuta. Eesti Päevaleht, 1. veebr, lk 17.
Arvamusi filmist
Keiu Virro: „Keskne kolmik moodustab üsna rahuliku seltskonna. Selliseid värvikaid tegelasi nagu mullustes jumalameestest rääkivates dokumentaalides Marko Raadi filmis ei näe. Ei ole trikster-jumalameest nagu Vello Salo Jaan Tootseni filmis ega tohutult maailma näinud isa Guyd (kes oli muide siitkandi ainus eksortsist) Andri Luubi filmis. Näib, et kolme meest on portreteeritud pigem ülejäänud filmile struktuuri andmiseks, see pole omaette eesmärk.
Raat on pääsenud kaameraga ligi matustele ja leinajatele. Filmitu mõjub delikaatselt ning annab seejuures aimu leina ja sellega toimetulemise paljudest varjunditest. Näeme lähedasi, kes ei suuda kirjutatud teksti ette lugeda, sest pisarad matavad kogu kõnevõime, aga ka olukorda, kus järelehüüe koosneb vastupidi ainult lõbusate seikade meenutustest ja tulemus on matuseliste lakkamatu naer. Seejuures pole sellel midagi pistmist austuse puudumisega. See on aus ja ilus tagasivaateviis.
On inimesi, kes surma paaniliselt kardavad, ja on neid, kes seda ootavad. „Matusepäevikud” võiks olla film, mis annab tee, et korraks aeg maha võtta ja surmast mõelda. Teadupärast ei pääse sellest keegi, nii et otseses mõttes ei ole ühtki inimest, keda see ei puudutaks. Millised võiksid olla meie matused? Kõigele sellele mõtlemine võiks ja peaks olema elu loomulik osa. Surm ei ole lõpp.“
Arvustuse täistekst:
http://epl.delfi.ee/news/kultuur/surm-ei-ole-lopp?id=85184075
Virro, K. (2019). Surm ei ole lõpp. Eesti Päevaleht, 1. veebr, lk 18.
Tõnis Kark, kaitseväe kaplan: „Mul on nii hea meel, et Eesti filmides on viimasel ajal hakatud demüstifitseerima vaimuliku ametit ja talitusi. Kirikuõpetajaid on hakatud näitama tavaliste inimestena, kellest igaühel on oma inimlikud tugevused ja nõrkused. Näib, nagu tahaks keegi hea ingel Eesti dokumentalistikas meie pastoreid rahvale tagasi anda. Mitte neile kümnele protsendile rahvastikust, kellel nad nagunii olemas on, vaid neile, kes õpetajatest ja kirikuilmast ainult karikatuuride ja linnalegendide järgi teavad.
Esitledes kiriku inimnäolist panust, avatakse inimese silmad iseenesestmõistetavates, kuid tuhmuma kippuvates tõsiasjades – oleme surelikud, me ei kesta igavesti, noorus on kaduv, surma ees on kõik võrdsed – oleme muld.
Alles linastus dokumentaalfilm isa Vello Salost; nüüd siis võetakse ette teekond sinna, kus on rutiini lõpp, kuhu ei taheta end tavaliselt mõeldagi – surma enese juurde. Filmi alguses leiame absoluutsest üksindusest kaks tol hetkel täiesti siirast inimest – surija ja pastori. Kumbki ei tea, mis saab edasi, aga üks kindlasti usub, et see, mis järgneb surmale, võib olla tegelikult hea. See usk on surijale lõplikult oluline.
/—/
„Matusepäevikute“ peategelased on kolm Kanadas teenivat Eesti pastorit – kolm tõelist inimest, päris elu ja argiste muredega. Nad ei häbene ennast ega oma tundeid, nad on julged ja räägivad, mis neid räsib. Nad on ausad ja ei karda öelda, mis neis on sellist, millega nad hetkel päriselt hakkama ei saa. Kõik on väärikad, meeldivad ja juba elu näinud. Räägitakse lahtiselt suhetest, surmast, alkoholist ja muidugi üksindusest, mis kõigi kolme puhul on valdav ja korduvalt ära mainitud. Filmi vaadates jääb mulje, et kõik kolm on saadetud otsekui midagi lõpetama, otsi kokku sõlmima, sulgema, ära andma. Need mehed on läkitatud hüvastijätjad. Pooleteisetunnise filmi jooksul lastakse Kanada mulda hulk kirste, müüakse kirik ja sulgetakse kogudusi. On see vana väliseesti lõpu algus?“ /—/
Arvustuse täistekst:
https://ekspress.delfi.ee/areen/teekond-surma-enese-juurde?id=85259029
Kark, T. (2019). Teekond surma enese juurde. Eesti Ekspress: Areen, 13. veebr, lk 52-53.
Kaja Kann ja Madis Kolk: „Marko Raadi „Matusepäevikud“ ei ole aga lihtsalt ajakirjanduslik uurimus ega sõltumatu vaatleja märkmed kolmest Kanadas elavast eesti vaimulikust. See on kunstiteos, mis liigutab ja mõjutab vaatajat nii intellektuaalsel kui ka emotsionaalsel tasandil. Muidugi on surmateema puhul mõju juba eeldusena sisse kirjutatud. „Matusepäevikutes“ mõjus aga see, et iga üldisem teema, mis vundamendi või vihmavarjuna konkreetsete tegelaste ja tegevuse all või kohal seisis, oli üllatav ja avas olukordi ootamatu kandi pealt.
Filmi keskmes on küll surm ja suremine, kuid Raat räägib meile pigem loo elust ja elamisest. Elamisest üksinduses, kus ka Jumal ise ei suuda isegi vaimulikule pakkuda leinast ülesaamisel abi. Elamisest ilma usuta imesse, lastes ometi imedel sündida. Peale põhiteema tõusis fookusse ka näiteks asjaolu, et kolm peategelast – luteri pastorid Mart Salumäe ja Kalle Kadakas ning baptistivaimulik Jüri Puusaag – teenivad Toronto eesti kristlaskonda mitte algupäraste kogukonnaliikmetena, vaid nad on oma missioonile siirdunud taasiseseisvunud Eestist. Lisaks kristluse võimaliku hääbumise teemale XXI sajandi maailmas toob see keskmesse ka eesti asja ajamise võimalused väliseesti diasporaas. Saame aimu, olgugi vihjeliselt, et luteri kogudustes on „eesti asi“ prioriteetsem kui baptistlikus kontseptsioonis Jumalariigiks valmistumises.“
/—/
Arvustuse täistekst:
https://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/mustika-igapaevaelus-voi-igapaevaelu-mustifitseerimine/
Kann, K. ja Kolk, M. (2019). Müstika igapäevaelus või igapäevaelu müstifitseerimine [filmidest “Matusepäevikud” ja “Lagle rännakud”]. Sirp, 22. veebr, lk 20–21.
