14.11.2019 • Flykten 1944 från Estland till Sverige

642
REL Arhiiv

TOIMUMISAEG: 14. november kell 17.30
KOHT: Stockholmi Eesti Maja, Wallingatan 34, Stockholm

eesti keeles: 1944 põgenemine Eestist Rootsi


Föredragskväll den 14 november kl 17:30 i Estniska huset, Wallingatan 34, Stockholm. Thomas Niit berättar om flykten med motorseglaren Triina i september 1944. Martin Jungermann som har skapat Facebook gruppen Baltiska flyktingbåtar 1944-1945 delar informationen om flyktingbåtar. Kvällen avslutas med dokumentären “Põgenemine” (Flykten) av Andres Sööt (1991). 

  • Ca 600 flyktingar kom till Sverige på Triina, en knappt 25 meter lång motorseglare.
  • Erfaren besättning, flera tidigare spritsmugglare.
  • Reseledare, tysk SS officer med tysk tillstånd att åka till Sverige, samtidigt som han var officiell representant för Kungliga svenska kommissionen för estlandssvenskar. SS officeren fick betalt per resa av svenska skattemedel.
  • Drygt 70 estlandssvenskar ombord.
  • Över 500 riksester ombord, många betalade mutor, andra fick resan betalt genom olika insamlingar. Många kända ester, bl.a. Marie Under, Artur Adson, Eduard Tubin, Jaan Lattik, August Mälk, August Gailit.
  • Triina var konfiskerad av ryssarna, kommenderad av tyskarna, tvångsinlöst av svenskarna och sedan återlämnad till Sovjet.
  • Över 315 tusen Ostmark i lasten.
  • Skottlossning på kajen i Tallinn då tusentals ville fly annalkande ryssar.

Fri entré. Estniska Husets restaurang och bar är öppen. 

Sverigeesternas Riksförbund, arkivutskottet
Svenska Odlingens Vänner


Ettekandeõhtu 14. novembril kl 17.30 Stockholmi Eesti Majas, Wallingatan 34. Thomas Niit räägib põgenemisest mootorpurjekaga Triina septembris 1944. Martin Jungermann, kes on loonud Facabooki grupi Balti põgenikeplaadid 1944-1945 jagab infor põgenikepaatide kohta. Õhtu lõpeb Andres Söödi dokumentaalfilmiga “Põgenemine” (1991). 

  • U 600 põgenikku saabus Rootsi mootorpurjekaga Triina, vaevalt 25 m pikk.
  • Kogenud meeskond, mitmed kunagised piiritusevedajad.
  • Reisijuhiks saksa SS ohvitser, kellel oli Saksa võimude luba sõita Rootsi ja kes samal ajal oli ametlik eestirootslaste esindaja Rootsi Kuninglikus komisjonis ning sai iga reisi eest rootsi riigilt tasu.
  • Pardal oli ligi 70 eestirootslast.
  • Pardal oli üle 500 eestlaste, paljud maksid altkäemaksu, et peale saada, osade reisi rahastati mitmesuguste korjandustega. Põgenike hulgas oli palju kuulsaid eestlasi nagu näiteks Marie Under, Artur Adson, Eduard Tubin, Jaan Lattik, August Mälk, August Gailit jne.
  • Triina kirju ajalugu: venelaste poolt konfiskeeritud, sakslaste poolt uuesti kasutusse võetud, rootslaste poolt sundvõõrandatud ja seejärel Nõukogude võimudele välja antud. 
  • Lastis üle 315 000 ostmarka.
  • Tulistamine Tallinna kail, tuhanded tahtsid põgeneda lähenevate vene vägede eest 

Ettekanded on rootsi keeles. Film eesti, inglise ja rootsi keeles. 
Tasuta sissepääs. Eesti Maja restoran ja baar on avatud õhtusöögiks ja suupisteteks. 

Rootsi Eestlaste Liit, arhiivikomisjon
Rannarootslaste ühing SOV
info@sverigeesterna.se

Siinkohal on sobilik avaldada katkendid Rootsi Eestlaste Esinduse esimese esimehe Jaan Lattiku mälestustest põgenemisest Rootsi mootorpurjekaga Triine

“Hoolimata suurtest raskustest ja unustatud ning murtud lubadustest, et sinu jaoks on laevas ruum olemas, õnnestus mulgi viimsel hetkel pääseda mootorpurjekale, mis tõi eestirootslasi ja eestlasi Rootsi. Ei saa kinnitada, et pahast tahtest oli tingitud lubaduste mittetäitmine, vaid silmnähtavalt võttis võimust korralagedus, mis halvas korraldajate ning juhtide võimeid, kes saatsid laevu üle mere. Rahvas metsistus ja ei küsinud kellegi käsu järele. Oma elu säästmise ja varjuleviimise tahe tõukas eest ära teise inimese, kes samuti arvas olevat endal õiguse päästa ka oma elu. Nagu vete vood, kui nad valla pääsevad, tõkke eest maha uhavad, nii on ka rahvamassid, kui neil ei ole enam korda, võimelised purustama kõik, mis neile ette juhtub. 

Tänavapilt muutus süngeks ja rahutuks. Mis oli varjus ja maa all, see roomas varju-urkast välja. Ja viin, see igivana murede summutaja, leidis olevat paraja aja nõrkadele rohuks olla. Korterites ja elumajades käis samasugune segadus ringi. Kapid ja sahtlid seisid pärani lahti. Rahad ja väärtasjad vedelesid laual ja ootasid järjekorda, kas neid kõiki sisse pakitakse ja kaasa võetakse. Istuti tundide kaupa tegevuseta ja peeti nõu, mida võtta ja mida jätta. Üks tahtis targem olla kui teine. Öeldi üksteisele teravusi, kui ei jõutud ühisele otsusele. Üks kui teine tuttav ja hea sõber astus tuppa, küsis midagi või tõi uuemaid sõnumeid ja teateid. Üks asi oli kindel, et varandus ja rikkus ning ilusasti sisustatud kodu – see kõik hakkas tuhmuma ja kaotas tund tunnilt ikka enam ja enam oma võlu ning väärtuse. Ainult mehed ja naised hai hingega sidusid oma saatuse vara külge ja vedasid salaja öö varjus altkäemaksude ja meelehea eest oma suured pakid kraamiga laevale. Oli niisuguseid, kes oma klaverid ja mööblid kaasa tõid. See sündis kõik inimeste arvel, kes jäid maha ja kelle jaoks ei leitud ruumi, sest et laeva põhi oli kraami täis laaditud. Neid ülekohtuseid ei olnud siiski väga palju. Suurem hulk vabastas enda kergel käel ja rahuliku südamega sellest, mis koi ja rooste läbi sööb. Oli selline tunne, et niikuinii ei ole see, misa sa oma töö ja vaevaga oled kogunud, varsti enam sinu oma, kui saabub pärale too jõud, võim ja valitsus, kes kõik käest võtab ja sind ennast lindpriiks orjaks teeb.

/…/

Kui ma oma vennaga viimaseid sõnu vahetasin, lisas ta juurde, et kas see on nüüd viimane kord, kus üksteist näeme? Võib ütelda, et iga käepigistus, iga suudlus, see oli üksainus palve taeva poole, et Jumal hoiaks ja kaitseks igaühte. Eestimaa palvetas. Veel rohkem – kogu Baltikum luges õhtupalvet enne öö tulekut.

Oli hilisõhtu, kui mina oma nelja kohvriga lahkusin elukorterist. Kõik jäi sinna maha. Mul seal palju asju ei olnud, küll oli pererahval nägus maja ja ilus kodu täis ilusaid asju. Tuliuus klaver, uhked vaivad, maalid, mööbel, raamatud jne. Rohkesti toidukraami keldris, ei oskagi üles arvestada, mis sinna jäi. Ilu- ja viljapuuaed, kõik inimkätega üles haritud ja korras hoitud. Kuid keegi ei nutnud ega hädaldanud ega öelnud, et on raske seda kõike siia jätta. Õues pöörduti veel kord ümber, vaadati viimset korda endist kodu, siis kähku sõidukisse ja sadamasse. Linn oli pime, tuld ei tohtinud olla. Kuid siiski oli linna südamest eemal eeslinnas koitmas tulekuma. Põlesid seal majad, mis päevasel lennurünnakul põlema süüdati. Käisid üksikud mürsud ja plahvatused. Saksa sõdurid lasksid õhku oma moonaladusid. 

Selgus, et laev ei mõtlegi veel nii järsku sadamast liikuma hakata, alles hommikul vara lubati hakata laadima. Kasutasin ööd selleks, et veel minna ja ütelda üksikuile sõpradele, et elagu nad hästi. Ega kusagil magatud. Niisamuti riietes puhati veidi väsimust või siis pakiti asju. Tänavatel liikus rohkesti rahvast. 

/…/

Jõudnud hommikul laeva asukoha juurde merekaldale, selgus, et väljasõidust ei saa nii kiiresti juttugi olla. Üksikud eelistatud  sõitjad pääsesid oma varandusega laevale. Kogu päeva istusin sõpradega sadamakail ja meie silmad nägid, kuidas igasugune kord hakkas väsima ja inimesed tormasid laeva juurde ja laevale selle ainsa eesõiguse alusel – kes ees, see mees; kellel rohkem jõudu ja häbematust, sellel on ka rohkem õigust.

Keskpäeva ajal sooritasid bolshevikud rünnaku sadamale. Vastasid saksa laevad küllalt tõhusa tulega. Oli rohkesti saksa laevu veel sadamas ja kõik laadisid inimesi ja kraami. Ei mina pääsenudki laevale. Öeldi, et laev ei lähegi Rootsi, läheb Saksamaale. Saksa ohvitser Lienhardt, kes oli seal laeva juures, ütles mulle ja paarile lähedalseisjale, et küll ta ikka läheb Rootsi, see viib ju ka viimaseid eestirootslasi. Minu mina ja mu sõbrad 7 km eemal asuvasse Kopli sadamasse, seal peatub laev. Et inimmurdu tagasi tõrjuda, selleks teatati, et laev on muutnud oma reisisuunda ja sihti. 

Kopli sadamasse aga kogunes siiski palju rahvast. Pakid ja kompsud laoti maha kaile ja oodati valget laeva. Tallinna üldpilt muutus järjest süngemaks. Mürsud ja plahvatused tihenesid. Sakslased lasksid maapinnal mineeritud sadamaosi puruks ja bolshevikud pildusid süütepomme ülevalt õhuvallast alla. Kuid valusamini ja südamest veel enamgi läbilõikavana kui nood purustused, tundusid inimeste hääled sadamakail, kes karjusid, et võtke meid kaasa, ärge jätke meid maha. Laev oli juba viimse võimaluseni täis, kui ta jõudis Kopli sadamasse. Siiski lasti inimesi laevale. Kapten oli sõbralik ja lahke. Kuid mis liig, see liig. Laevalt teatati, et kui veel ikka tahetakse laevale tormata, siis ei sõida laev üldse sadamast välja. Ruumi on laeval 200 -250 jaoks. Juba on aga laevale tulnud ligi 600 inimest. Hirmutuseks lasti laevalt revolvripauke õhku. Karjuti, nii et õhk värises: ärge tulge, ei ole ruumi! Mina olin üks viimastest, keda õigupoolest visati laevale, kus kapten Tuuling mind kinni haaras ja vastu võttis. Sild päästeti lahti. Tee laeva juurde oli ära lõigatud. Kaldal laskusid mitmed ja mitmed põlvili ning kordasid ühte ja sama palvet: Võtke meid kaasa!

Oli saabunud õhtu. Taevas oli pilves ja ilm pime. Merelt puhus karge tuul. Laev oma raske koormaga hakkas liikuma. Ka laeval võis kuulda hääli:” Laske mind tagasi maha! Laev on nii hirmus täis, ei see jõua pärale.” Sadamast aga kuuldus veel hüüdeid ja inimeste hääli, kes ütlesid, miks te jätsite meid maha…

Tallinn mattus suitsu ja sähvatavate tulesammaste alla. Sinna sadamasse jäi mul maha kaks kohvrit, neid ei lubatud kaasa võtta, öeldi, et kahest väiksemast ja kergemast jätkub küll. Küll keegi nad ikka sealt ära koristas. 

Imelik on see, millised mõtted niisugusel korral inimese peast läbi rändavad ja kust nad tulevad meelde. Kui veel silm läbi pimeduse seletas Tallinna ja sellega mu kodumaa viimset äärt ning riba, meenus mulle korraga, kuidas ma aastate eest sõitsin üle Vahemere pühale maale Palestiinasse. Laeval oli tol korral palju juudi väljarändajaid, kes juba siis lahkusid Ida-Euroopa maadest ja otsisid omale uut kodu vanal esiisade maal. Nad lugesid kogu tee pühakirja, laulsid ja palvetasid ja nende silmad otsisid üle laiade veteväljade mägesid. Ka mina lugesin neile ette piiblilugusid juutide väljarändamisest Egiptuse ööst ja orjapõlvest. Lugesin just toda kohta, kus on öeldud, et Jumal käis põgenike ees öösel tulesambas ja päeva ajal pilvesambas, et näidata neile teed ja kaitsta neid kõige kurja eest. Ma mõtlesin, et nüüd olen minagi väljarändaja põgenik. Ja küll oleks õnn ja suure Jumala arm, kui ta nüüd käiks ka meie pisikese laeva ees ja valgustaks kodumaalt lahkujaile merd. Ja mu huuled ning mu süda palvetasid, et ta käiks ka üle mu vaese kodumaa, et need mahajäänud seal, kes jäid kaldale öö ja valude vintsutada, näeksid Jumala armu ja heldust. Et mu omaksid oleksid Jumala kaitsel, et neile paistaks kas või üksainus täht suurest taevalaotusest. Küllap nad kõik, ka need teised, kes olid laeval, seadsid taeva kaudu sidemeid korda oma mahajäänud kodude ja kodumaaga ja lugesid õhtupalvet rahutul pimedal merel. 

Laev, mis mind ja kaasmaalisi ära tõi, oli 110-tonnine kahemastiline mootorpurjekas “Triina”. Ma tema aastaid ja vanadust ei teadnud siis ega tea ka tänapäev, aga ta välimuse ja ka sisemuse järele otsustades võis ta olla juba vana ja elatanud. Reisijaid ja eriti nii suurel arvul ei olnud ta kunagi vedanud. Oli auväärne kaubalaev olnud, kündnud ja sõitnud maha pikki ja kaugeid mereteid. Ta tõi meid ära õigel ajal ja tunnil, sest järgmisel päeval avasid venelased Tallinnale viimase suure õhurünnaku ja siis läks linn nende võimusse ja valdusse. 

Meie mereteekond kestis 54 tundi. Ei saa ütelda, et merel oleks valitsenud torm. Seda võib ütelda, et ta oli veidi rahutu. Valge vahuga ilustatud laineteharjad kogusid enesesse vihast jõudu, et meie tuleme, meie kasvame ja tõuseme siis teie laeva kõrgusele. Mureliku meelega jälgisid reisijad lainete mängu. Paaril korral läks mootor rikki. Kisti purjed üles ja liiguti nende abil edasi. Vahel seisis laev merel või siis liikus ainult jalgsi edasi. Niisugusel korral kukkus ka reisijate tuju vette. Ristirahvas hakkas nõudma, et astugu kõnelejad välja ja rääkigu inimestele julgust. Kõnelesid kol. Leithammel, kirjanikud Mälk ja Gailit ning lõpuks ka minusugune reisija. 

Kuid kõik läks hästi. Kõik need teised laevad ja paadid, kes veel järgmisel päeval pärast meie Rootsi jõudmist merel liikusid, jäid raskema tormi kätte. Laevu õigupooles ei olnudki enam, olid vaid paadid. Nii mõnigi neist ei pidanud vastu ja hukkus koos põgenikega. 

Jõudsime õnnelikult Rootsi. Oli aeg juba veidi üle kesköö, kui laev kinnitati sadamakaile.”

Lk. 302-306. Jaan Lattik “Teekond läbi öö” II. Orto. Toronto. 1952

Foto: Jaan Lattik. REL arhiiv